Kus on järgmine ARMANI?

Industrie Magazine Issue 2, pildil moedisainer Marc Jacobs, fotograaf Patrick Demarchelier, stilist Katie Grand

Autor: Maria Viidalepp / Foto: Patrick Demarchelier / Eesti Päevaleht, 31. jaanuar 2011

Nii küsib uus ja intrigeeriv moeväljaanne INDUSTRIE, mis esitleb end ise kui maailma esimest moekultuuri ajakirja. Hetketrendide ja hooajakollektsioonide kajastamise asemel keskendub ajakiri moele kui kultuurinähtusele laiemalt, ekskurseerides  eriala tipp-tegijate hingedes ning lastes fotokunstil rääkida ise-enda eest.

Ajakirja, mis tutvustab moetööstuse kulissidetaguseid, annab välja Saturday Group LTD Londonis  eesotsas Erik Torstensson’i ja Jens Grede’ga, kes on ka ajakirja peatoimetajad. Industrie värskeima numbri eessõna kuulutab kiirmoe ajastu peatset lõppu ning kutsub moeringkondi taas üles ehitama müüti kui moeturunduse üht võimsamat tööriista, mille on tapnud informatsiooni üleküllus ja selle igakülgne kättesaadavus. Eeskujuks toob toimetajatiim  disaineri ning filmirežissööri Tom Fordi, kes püüab igal sammul oma brändi ümber salapära luua ning säilitada kõrgmoele omast eksklusiivsust.  Nimelt kui kogu ülejäänud (moe)maailm keskendub hetkel üha enam sotsiaalmeediaga sidemete loomisele, – järgi meid Twitteris! Hoia end meie uudistega kursis Facebookis! Vaata otseülekandeid showdest meie kodulehelt! – korraldab Ford showsid ainult väiksearvulisele eliidile ning laseb kogu maailmal oodata niikaua, kuniks lõpuks mõne tipp-fotograafi poolt pildistatud kollektsiooni avaldada laseb. Sel viisil on informatsioon taaskord väärtuslik neile, kes seda omavad, ütleb Industrie.

Torstensson ja Grede tuletavad ka lugejale meelde, et moetööstus on algselt rajatud suurele andele, mitte levitus-strateegiatele ning et aastal 2011 tuleks moetööstusel eriliselt tähelepanu pöörata  kommunikatsioonile muu maailmaga, et mitte pelgalt paisata välja meeletus koguses informatsiooni, vaid kasutada üha arenevat infotehnoloogiat  taasloomaks müüti brändide ümber.

Üllatuslikud fotograafilised esseed

Kaks korda aastas väljaantava ajakirja esimese numbri juhatas sisse esikaane foto Vogue’i peatoimetajast Anna Wintourist, ent käesoleva poolaasta numbri kaanel on elegantse poosi sisse võtnud moedisainer Marc Jacobs, kandes fotol oma enda disainitud naisterõivaid varajasematest aastatest. Kummalisel kombel sobib pikajuukselisele  habemes mehele tema disain nagu valatult ning ei mõju sugugi absurdselt isegi ülejäänud seitsmel pildil ajakirja fotoseerias. Stilistil Katie Grand’il oli aastatega kogunenud oma isiklikku rõivakappi  tähelepanuväärne hulk   rõivaesemeid Marc Jacobsi erinevate hooaegade kollektsioonidest ning kuna juhuslikult olid nii stilist kui disainer täpselt ühes mõõdus, siis kes oleks veel oma loomingu retrospektiivi paremini esindama sobinud kui kunstnik ise.

Mustvalgete poolaktifotodega fotograafiline essee on inspireeritud Ameerika- Prantsuse  päritolu kunstniku Louise Bourgeois’i „Ämblikust“ ( Maman), kes pühendas skulptuuri oma emale kui hoole, helluse, kaitse ning tugevuse sümboli. Stilist ja fotograaf Ana ja Danko Steiner pühendasid oma fotoseeria aga disaineritest õdedele Rodarte’idele, kelle kollektsioonides nad nägid samu väärtusi, mida sümboliseeris Bourgeois’i skulptuur. Õdedest, kes esimeste ameeriklastena võitsid moevaldkonna ühe rahaliselt kopsakaima auhinna The Swiss Textiles Award Euroopas, on ajakirjas ka ülimalt põhjalik ja mahukas artikkel koos eksklusiivsete lapsepõlvefotodega nende isiklikust erakogust.

Põnev on ka seeria denimi moeajaloost, kus on üles pildistatud eri stiilid ja sõnumid teksamoes läbi aegade. Näiteks tuletatakse moehuvilisele meelde, et  60ndatel-70ndatel seoses Ameerika läänepoolsetest linnadest (San Francisco) alguse saanud liikumisega  The Art to Wear oli moes teksade kaunistamine käsitööga. Intervjuud Christian Diori moemaja parfüümilaboritest ning nende juhi Francois Demachy erilisest tööst illustreerivad eriliselt valgusküllased ja erootilised aktifotod, mis loovad visuaali lõhnale Miss Dior Cherie – fotograafiks Camilla Akrans.

Sisutihe ja inspireeriv

Tekstilise poole pealt jätkub ajakirjas lugemist tõepoolest pooleks aastaks, sest kõige uuem number sisaldab kokku kümmet põhjalikku intervjuud (edu- ja elulood), arvamust ning uurimust, mis on kõik oma eksklusiivsuse ning läbitöötatuse poolest väärt lugemist. Näiteks on lugu kellestki Miguel Adroverist, kes olevat teadjate sõnul olnud 10 aastat tagasi New Yorgi üks jumaldatumaid noori moedisainereid,  kellele olid olnud valla kõik moemaailma uksed ning kelle showdele tuli kutsumatagi kohale Anna Wintour isiklikult. Seda kõike kuni saatusliku  kuupäeavani 9/11, misjärel Adrovers kadus hoobilt moeorbiidilt. Lugu kaks päeva enne katastroofi oma Talibanist inspireeritud rõivakollektsiooni esitlenud disainerist kannab pealkirja „Misiganes juhtus Miguel Adroversiga?“.

Intervjuud IMG Models modelliagentuuri ühe omaniku Ivan Bart’iga, Prantsusmaa kõrgmoe föderatsiooni presidendi Didier Grumbach’iga ning ülemaailmselt tuntud ajakirjade kunstilise direktori ja toimetaja Fabien Baroniga näitab ajakirja taset ning tegijate asjatundlikkust. Nii ka  vana-aastale tagasivaatamiseks  koostatud nimekiri koos tutvustusega inimestest ja nende tegudest, mis inspireerisid Industrie arvates moemaailma aastal 2010 kõige enam.

Ajakirja viimases osas laiub aga üle lehekülje küsimus: „ Kus on järgmine ARMANI?“. Pikk ja põhjalik artikkel toob näiteks Giorgio Armani eduloo ning õhutab noori andekaid disainereid looma omaenda „homseid superbrände“ ning mitte seadma endale eesmärgiks kuuluda järjekordse luksuskonglomeraadi tiiva alla. Disainer Alexander Wang arvab, et: „Sellel, kes on puruandekas, ent vaene kui püksinööp, on kindlasti võimalus leida tee haljale oksale – kindlustatud majanduslik seljatagune ei garanteeri aga midagi, kui sünnipärasest andekusest jääb vajaka“.

Industrie Magazine Issue 1, pildil Vogue'i peatoimetaja Anna Wintour, foto paparazzo

Vaata lisaks: INDUSTRIEMAGAZINE.COM

Joan Holloway ( näitleja Christina Hendricks) filmist "Mad Men"

Autor: Maria Viidalepp / Ajaleht: Postimees, Arter, september 2010

Koos suvelõpu meeleoludega ilmutab oma tavapärast kapriissust ka mood. Suvel nii armastatud ja ülistatud minitrendi varjutab sensuaalne viiekümnendate lõpu ja kuuekümnendate alguse seksapiil – kassisilmsed prilliraamid, korrastatud kilukarbi- või tarusoengud, pikakäiselised kindad ning liivakellasiluett.

Prada, sügis 2010

Sügistrendide seisukohalt samaväärne Fashion-TV ‘ga on hetkel oma uue, neljanda, hooajaga alustanud Ameerikas äärmiselt populaarne ning mitmete auhindadega pärjatud 1960ndate New Yorgi ärielu ja rõivastiili kajastav draamasari Mad Men. Sarjast inspireeritult  on Prada sügistalvises kollektsioonis rõhk just 60ndate alguse stiilil,  esitledes sumedatoonilisi varrukateta tuppkleite ning kolme-nelja-nööbilisi pihasse mantleid. Mad Men’i ühe tegelaskuju, Joan Holloway, garderoobi – tuppkleite ning pliiats-seelikuid – peetakse hetkel üheks inspireerivamaks sügistrendide kajastuseks teleekraanil ning samas ka alternatiiviks  sügismoe peatrendile, milleks on pihta esiletoov klošš-seelik.

Louis Vuitton, sügis 2010

Louis Vuitton, sügis 2010

Vuitton’i viiekümnendate stiilis allpool põlvi lõppevad lopsakad ratas-seelikud suunavad tähelepanu säärtele ning pahkluudele. Leedilike, raskelt langevate atlass-seelikute kõrval esitleb Vuitton ka ruudulisest puuvillakangast, kolmveerandpikkuses ning lainetava palistusega granny skirt’i ehk vanaemade seelikut. Selline, veidi iroonitsev nimi, oli kasutusel 1960ndate Ameerikas – täna esindab seda hetke kuumima sügistrendina aga Mad Men’i järjekordne moekas tegelaskuju Peggy Olsen.

Dries van Noten, sügis 2010

Dries van Noten näitab aga oma kollektsioonis, kuidas moesolevate kümnendite stiilielemente sujuvalt juba olemasoleva garderoobiga kombineerida ning seeläbi möödunud stiili moderniseerida. Näiteks paneb disainer omavahel paari üleskeeratud kraega meeste bleiseri ja 50ndate pihtseeliku, lisades aksessuaaridena klassikalised päikeseprillid ning suvest jäänud leopardimustrilised kõrgekontsalised. Ülejäänud stiilsed moderniseeringud avastagem ise!

Mad Men'i karakteri Joan Holloway tänapäevane versioon

Filed under: ESILEHT ]]> http://mariaviidalepp.wordpress.com/2010/09/12/september-2010-arter/feed/ 0 mariaviidalepp Joan Holloway filmist "Mad Men" Prada, sügis 2010 Louis Vuitton, sügis 2010 Louis Vuitton, sügis 2010 Dries van Noten, sügis 2010 Mad Men'i karakteri Joan Holloway tänapäevane versioon http://mariaviidalepp.wordpress.com/2010/08/25/august-2010-mood/ http://mariaviidalepp.wordpress.com/2010/08/25/august-2010-mood/#comments Wed, 25 Aug 2010 10:09:47 +0000 Maria Viidalepp http://mariaviidalepp.wordpress.com/?p=1479 ]]> SEX  SELLS !*

*Unfortunately we sell jeans!

Foto: Piret Puppart, Hong Kong

Autor: Maria Viidalepp / Fotod: Marin Sild ja Piret Puppart / Ajakiri: Mood, august 2010

Selline on suve intrigeerivaim moeloosung Diesel’i rõivabrändi vaateakendel, mis iseloomustab hästi ka hetkel vaateakende kujunduses valitsevat trendi – rõivapoed kipuvad klienti meelitama pigem brändi imidži ja suhtumisega kui rõivastega.

Maailma moepealinnade kaubanduskeskuste vaateaknad pakuvad viimasel ajal samaväärset kunstielamust kaasaegsete kunstigaleriide installatsioonidega. Põhjus, miks nii kiirmoekettide kui disainerite esinduspoodide stilistid oma vaateakendega rohkem vaeva näevad kui varasemalt, on lihtne – taolises majanduslikus madalseisus ei piisa pelgalt toodete esitlemisest selle klassikalises võtmes. Potensiaalsele kliendile peab pakkuma häid ideid, inspireerivaid lahendusi, intrigeerivaid mõtteid ning vaatemängulist lähenemist. Samuti on oluline informatsiooni selgus ja lühidus, mistõttu kasutatakse paljudel vaateakendel suuri paneelfotosid, mis aitavad enamasti hetkega aru saada brändi sihtgrupist, suhtumisest ning hooaja konseptsioonist.

Louis Vuittoni vaateaken Hong Kongis, suvi 2010

Vaateaken kui äri reklaampind

See, mida bränd oma vaateakendel reklaamib, sõltub äri majanduslikust seisust ning sellest lähtuvalt ka äri turundusstrateegiast. Väiksemate disaineripoodide puhul on hea aknakujundus ning meeldiv stilistika iseäranis oluline kuna enamasti on ainsaks reklaamiks tooted ise. Nimekad suurfirmad ei vaja aga enam niivõrd oma toodete tutvustamist kui pigem juba loodud imidži  täiendamist ja värskendamist, mistõttu võivad taolised brändid endale sagedamini kunstipärasemaid disainilahendusi lubada.

Prada vaateaken Hong Kongis, suvi 2010

Edukate kiirmoekettide vaateakende puhul peetakse oluliseks brändi hooaja konseptsiooni ja üldisi trendisuundi selgitavate lisadekoratsioonide olemasolu.  Soome kiirmoeketi Seppälä vaateakendel on näiteks mitmendat aastat fotod, kus modellideks pole mitte agentuuride modellid, vaid „Oma elu supermodellid“ – särasilmsed ja isikupärased  lapsed, noored ja täiskasvanud. Erinevate maade esinduskauplused valivad modellid omaenda rahvuse seast Seppälä kodulehel toimuva konkursi alusel. Reklaamikampaania ideeks on näidata Seppälät kui brändi, mille toodang sobib kandmiseks kõigile, piiramata seda välimuse, vanuse, tegevusala või mõne muu näitajaga. Taoline kliente, nende pere- ja sõpruskondi aktiivselt kaasav turundusidee kasvatab brändi ümber aastatega ustava tarbijaskonna ning tekitab selle toodete suhtes usaldust.

Staažikaim dekoratsioonitootja Beekwilder

Populaarseimad lisadekoratsioonid sellesuvistel vaateakendel on näiteks elektrikitarr (Pepe Jeans), stiilne retrojalgratas (Gap), kuldsed õhupallid  ning linnupuurid (Louis Vuitton) , klounimaskid ja karussellhobused (Oscar de la Renta) ning igasugused keraamilised pallid, kuulid ja kettad (Zara jpt). Paljud valmisdekoratsioonid tellitakse võimalusel mõnest dekoratsioone tootvast firmast. Üheks staažikamaks on näiteks Hollandis paiknev perefirma Beekwilder, mis on tegutsenud peaaegu et sada aastat.

London, kevad 2010

Aastal 1917 alustas preaguse omaniku Elsemieke Beekwilder’i  vanaisa Frans Beekwilder äriga, kus ta müüs kartongi, värve ning pliiatseid – vahendeid, mida kasutasid oma töös tolleaegsed aknakujundajad. Viimased kaksteist aastat on äri paiknenud Diemeni kesklinnas, kus ühes majas asub samaaegselt nii äri peakorter, showruumid kui töötoad.  Beekwilder toodab mannekeene, torsosid, erisuguse disainiga kauba esitlusaluseid, postamente, paneele, taustapilte, kujundusesemeid, installatsioonide kinnitusi, tööriistu, parukaid ja elektrilisi disainilahendusi – ühesõnaga kõike, mida aknakujundajal vaja võiks minna. Äri on laienenud enam kui kahekümnesse riiki ning hetkel võib näha Beekwilder’i tooteid Louis Vuitton’i, Diesel’i, Only, Zara, St. John’i ja paljude teiste kaubamärkide vaateakendel üle maailma.

Aknakujunduse põhimõtetest

Üks esimesi reegleid, millega aknakujundajad arvestavad, on kujunduse võimalikult lihtsana hoidmine. Tihtipeale püütakse kõik ilus korraga vaatamiseks välja panna, mille tulemuseks pole midagi muud kui väsitav eklektika. Väga olulist rolli mängib ka valgustus, mille erisugune kasutamine võimaldab välja tuua kompositsiooni tervikuna või selle üksikud esemed ja aksessuaarid. Möödakäija tähelepanu võitmiseks ning väljapaneku ühtsuse huvides kasutavad stilistid enamasti ka kujundite ja värvide kordusi. Esemed ning mannekeenid jaotatakse tihti kolmestesse ja viiestesse gruppidesse, sest need arvud on silmale kõige meeldivamad. Põhjus, miks vaateakende väljapanek on sageli  esitletud püramiidi- või kolmurgakujuliselt, seisneb silma kogupildi haaramisvõimes. Need kujundid on silmale ühed meelepärasematest. Kindlapeale minek on heledate ja muude säravate värvitoonide kasutamine, ent kindlaim viis möödujas huvi tekitamiseks on aknale liikuva või liikumist põhjustava elemendi paigutamine, olgu selleks siis mannekeeni seelikusaba tõstev ventilaator, pöörlev diskokuul või koguni inimkehas mannekeen. Akna- ja poekujunduste heaks tooniks peetakse läbivat teemakäsitlust, mis on ühtmoodi loetav nii aknal kui poes sees.

London, kevad 2010

Kaasaegsemaid vaateakende lahendusi

Vaateakendest rääkides ei saa üle ega ümber Louis Vuitton’i vaatemängulistest kujundustest. Rohkem aksessuaari kui rõivabrändina tuntud Louis Vuitton üllatab alati millegi erilisega. Eelmisel aastal andis bränd vaateakende vahendusel ülevaate oma kuulsa käekoti (Speedy Bag) ja selle mustrite arenguloost aastatel 1932 – 2009, kasutades selleks aknalauda installeeritud konveierlinti. Sellel kevadel riputasid LV kaupluste stilistid hinnalised kingad ja kotid kuldsete heeliumõhupallide  külge, mis olid brändi nimetähtede kujulised.

Heremes moemaja hiljutine aknakujundus Tokyos  koosnes kahele hiiglaslikule esiaknale paigutatud mustvalgest videopildist ning siidsallist. Ühes kaadris oleva naise nägu varjas poolenisti siidsall samal ajal kui teises kaadris puhus naine illusoorselt salli näolt. Tulemus saavutati erilise valgustuse, videotehnika ning peidetud puhuriga.

New Yorgis asuva maineka kaubamaja Bergdorf Goodman’i vaateaknad üllatavad aga alati oma aktuaalsuse ning kiire reageerinuga ühiskonnas toimuvale. Vastselt pärast moedisainer Alexander McQueen’i suitsiidi ilmsikstulekut selle aasta algul, mälestas nimetatud kaubamaja disaineri talenti spetsiaalselt lahkunule pühendatud vaateaknaga. Aknal kujutati hiiglaslike tiibadega üleni valgesse Alexander McQueeni kleiti riietatud inglit.  Eelmisel aastal olid kaubamaja aknad inspireeritud aga Lewis Carroll’i raamatutest ja poeemidest. Bergdorf Goodman’i kunstilise juhi David Hoey sõnul võtab akende konseptsiooni väljatöötamine ning vajalike materjalide kokkukogumine aega terve aasta.

***

Ivo Nikkolo stilist ja akendekujundaja Kenneth Bärlin pooldab mõistusega tarbimist.

Juba kuus aastat Tallinnas Ivo Nikkolo brändi stilisti ning akendekujundajana tegutsev Kenneth Bärlin imestab ka ise, kuivõrd ühte nägu ta aastatega Eesti ühe hinnatuima rõivabrändiga kasvanud on. Kennethi aknakujundused jäävad silma oma lihtsuse ning elegantsi tõttu ning tema kujundatud akendel ei näe kunagi loosungeid „Soodusmüük ! Maksa ühe eest, saad teise kauba peale!“.

Kenneth: „ Oma vaateakendega püüame läbi rõivaste näidata ka elustiili ja suhtumist. Ivo Nikkolole  kujundades meeldib mulle puhtam joon – tahan säilitada brändi nägu ning pean kinni põhimõttest, et klient näeks vaateaknal samu asju, mida võib ka poest seest leida. Minu kujunduse eesmärk on inimest inspireerida, talle ideid anda.“

Kenneth usub, et idee ongi aknakujunduse puhul üheks olulisemaks märksõnaks ka tulevikus. Kenneth: „ Peale majanduslangust liiguvad trend ja mood uuel suunal. Isiklikult loodan, et trendid akendekujunduses on samuti muutumas, et vaateaknad muutuvad kohaks, kust saab ideid näiteks ka taaskasutuseks.“. Selgituseks küsimusele, miks jäävad Ivo Nikkolo vaateaknad võrreldes Chaneli või Hermes moemajadega siiski vaid rõivastepõhiseks, vastab kujundaja, et: „Taolised luksuslike dekoratsioonidega vaateaknad või aknad, kus kaubamärgi toodetest on esindatud vaid üks kott, on omased just nimekatele suurfirmadele, kes keskenduvad juba pigem imidži kui rõivaste müügile. Meie igapäevase vaateaknakujunduse eesmärk on tekitada kliendis huvi eelkõige rõivaste ning nende mõistliku tarbimise vastu.“ .

Eelseisvaks pühadeajaks on Kennethil varuks aga üllatus. Siis võib brändilt oodata tavapärasemast kunstilisemaid aknaid nagu ka sel sügisel, mil 1. septembrist kuni 1. oktoobrini saab juba teist korda  näha Riia vanalinnas asuva Galerija Centrs’i  peaaknal Kennethi ja sisearhitekt Maris Kerge ühisprojektina valmivat vaatemängulist aknakujundust Ivo Nikkolo väljapanekuga.

Kenneth Bärlini ja Maris Kerge ühisprojektina valminud Ivo Nikkolo vaateaknad Riia kaubanduskeskuses Galerija Centrs

Lisaks Los Angelesele on Elite Fashion Academy avatud ka Berliinis ja Milanos

Autor: Maria Viidalepp / Fotod: erakogu ja Elite Fashion Academy Los Angeles / Ajakiri: Mood, august 2010

Los Angeleses avati ekslusiivne moeakadeemia Elite Fashion Academy , mille trumbiks on tihe koostöö tänapäeva moetööstuse eri valdkondade professionaalidega nende stuudiotes, moemajades ning agentuurides  andmaks õpilastele võimaluse vajalike kontaktide sõlmimiseks ning seeläbi ka isikliku karjääri edendamiseks moe- ja iluvaldkonnas.

Modernne moekool Elite Fashion Academy Los Angeles (EFALA) heidab kinda kirjeldades end kui esimest ning kõige mitmekülgsemat moekooli maailmas.  Moeakadeemia koduleht selgitab, et „ Elite Fashion Academy on loodud spetsiaalselt stardiplatvormina neile, kes on huvitatud karjäärist moe- ja ilumaailmas, luues ligipääsu tööstusele, mida tihti tajutakse glamuurse ent ligipääsmatuna“. Õppetöö käigus moemaailma professionaalidega kokkupuutuval õpilasel on ehk tõepoolest  lihtsam oma jalga moetööstuse ukse vahele suruda kui tutvusteta, olgugi et andekal, üksiküritajal ning seda iseäranis suurlinnades. Lisaks Los Angelesele on samanimelised moekoolid avatud ka Berliinis ja Milanos. EFALA pole valitsuse poolt heakskiidetud ametlik õppeasutus, vaid litsentseeritud bränd, mis lisab väärtust moemaailma tuntuimale nimele Elite Model Management. Näib aga, et kursustega liitunud õpilased hindavad õppetööga kaasnevaid kontakte ehk väärtuslikumaks veel kui riiklikku diplomit, olgugi, et tasu õpingute eest on kordi kõrgem kui see oleks tavakoolis.

Väärtuslik töökogemus ning tutvused

Moeakadeemia juht Renee Esebag

Los Angelese moeakadeemia tegevdirektor, modell, disainer ja kuue aastase Kevini ema Renee Esebag (32) on moeäris töötanud juba 15 aastat ning on õppinud selle mitmetahulisi toimemehhanisme peamiselt kõrvalt jälgides ning isiklikest kogemustest. Eksootilise välimusega Esebag, mille ta päris oma jaapanlasest isalt ning hispaania-iiri verd emalt, alustas 17. aastaselt eduka modellikarjääriga ning abielludes preaguse Licensing Holding Group`i juhatuse esimehe Jimmy Esebagiga , kes on tuntust pälvinud  eelkõige Playboy USA kaubamärgi litsentseerijana, asutas ta 27. aastaselt koos oma tollase abikaasaga rõivadrändi Street Saint Melrose Avenüül,  olles ise nii brändi esindusmodell kui disainer.  Oma Los Angelese moeakadeemia tiimi pani Esebag kokku toetudes oma rahvusvahelistele tutvustele moetööstuses.

Professionaalidest koosnev suhtevõrgustik kui äriidee

Kool pakub oma õpilastele ihaldatavat võimalust saada osa moetööstuse igapäevast ning täiendada oma suhtevõrgustikku karjääri edendamiseks oluliste kontaktidega. Õpilaste jaoks on kursustest osavõtt kui investeering võimaliku karjääri ülesehitamiseks. Eks seetõttu ole ka maineka nimega Elite moeakadeemias kursuste eest küsitav summa üsnagi mõtlemapanev – 5200 dollarit tsükli eest, millele lisandub olenevalt kursusest ka kasutatavate vahendite hind (juuksuri- ja meigikursusele  lisandub näiteks 1800 $). Kursused on sõltuvalt riigist kas kolme- (nagu näiteks Itaalias) või kaheksanädalased.  Los Angeleses  sisaldab õppeprogramm  64. tundi, mis on jaotatud kaheksale nädalale kahel korral nädalas.

Valida on modelli-, fotograafia-, juuksuri-, meigikunsti-, stilisti-  ja näitlejakursuste vahel.  Osalejad saavad ülevaate kõigist moetööstuse tahkudest, kus räägitakse muu hulgas ka toitumisest, treeningust, turunduspõhimõtetest, moetööstuse üldistest toimemehhanismidest, moeajaloost,  erinevatest stiilidest kui ka omaenese stiili väljatöötamisest olenemata professioonist. Lisaks nimekate moeproffessionaalide loengutele külastatakse programmi jookusl ka kohalikke modelli- ja talendiagentuure, nimekate fotograafide ning disainerite stuudioid ja  showroom’e. Sellega antakase moemaailma pürgijatele võimalus enesetutvustuseks kui ka  vajalike kontaktide sõlmimiseks.

Kursuse tulemuseks on professionaalne portfoolio, mille trükkimise ja köitmise kulud, sarnaselt kursuse jooksul kasutatavate õppevahenditele, ei kuulu  kursuse hinna sisse. Portfoolio esitlusele kutsutakse moeproffesionaalidest žürii, mistõttu on alati võimalus, et esitlusest kujuneb  hoopis esimene tööintervjuu. Väärtuslikumaks veel kui mainekat dokumenti, mis tõestab  Elite Fashion Academy õppetöös osalemist, peetakse  soovituskirju oma nimekatelt  juhendajatelt, mis aitab moemaailmas tublisti kaasa tööturul konkureerimisele.

Individuaalne lähenemine ning tiimitöö

Moeakadeemia kursustega saavad liituda kõik soovijad. Peale tulise tahtmise (ning üsna kopsaka rahasumma) ei nõuta osalejatelt mingisugust ettevalmistust. Ainukeseks erandiks on moefotograafia kursus, millest oodatakse osa võtma fotograafe, kellel on juba eelnev töökogemus  ent kes vajavad täiendõpet konkureerimaks kolleegidega  just moetööstuses.

Õpilastele lähenetakse individuaalselt, et välja selgitada iga ühe eripära ning talent. Seetõttu on Los Angelese moeakadeemias kursuse kohta vaid kuus õpilast,  keda juhendavad lisaks külalistele seitse oma ala eksperti. Kuna kõik akadeemias juhendatavad erialad põhinevad suuresti tiimitööl ning selle käigus sõlmitavatel sidemetel,  siis rõhutatakse spetsiifiliste erialaainete kõrval ka rühmatöö olulisust õppeprotsessi ajal.  Nii kannavad  lisaks juhendajatele ka tulevased meigikunstnikud, stilistid, juuksurid, modellid, näitlejad ja fotograafid ise vastutust üksteise portfooliote professionaalse tulemuse eest.

Üheks vajalikumaks workshopiks, milles osalevad kõikide kursuste õpilased, on aga tund, kus osalejad õpivad, kuidas oma oskusi ning iseennast kui professionaali edukalt turustada.

Galerii:

Elite Fashion Academy

Elite Fashion Academy, fotostuudio

Elite Fashion Academy, meigikool

Elite Fashion Academy, juuksurikool

L.Vuitton, suvi 2010

Autor: Maria Viidalepp / Ajaleht: Postimees, Arter, juuli 2010

Sel suvel avaneb tõenäoliselt enamikes kuurortlinnade randades üle maailma samalaadne pilt kui umbes sada aastat tagasi väikeses Prantsusmaa lõunaranniku kuurortlinnas Biarritzis, mil Coco Chanel suvitajatele uudseid peenetriibulisest villasest spordi- ja vabaajarõivaid tutvustas. Nimelt on enamik nii Euroopa kui Ameerika disaineritest eelistanud sellesuviste rannarõiva mustrite seast just triipu ja ruutu. Ühes retrohõnguliste mustritega on kollektsioonide valikus ka 50ndate pin-upilikud lõiked (D&G) ning aksessuaarid nagu näiteks lilleõit meenutavad rannakübarad (Armani) ja värviliste plastmassraamidega kassisilmsed päikeseprillid (Moschino). Taasavastatult uudselt mõjuvad ka Donna Karani ja Lacoste’i ühes tükis ujumistrikood, mille ülaosadeks on T-särk, dekolteega topp, polosärk või vabalt puusale langev sidusega pluus.

Armani pin-up'ilikud ning ekstravagantsed lõikelahendused

Lacoste, suvi 2010

Vastukaaluks keha suhteliselt katvale retrole on suve teiseks trendiks napimast napimad väljalõigete ning ribadega trikood, mis ei kata keha suurt ei päikese ega pilkude eest.  Seda moodsat liini esindavad oma kollektsioonidega eelkõige Armani, Michael Kors ning Emilio Pucci. Osalt kehavorme rõhutades, teisalt mingit osa kinnikattes mõjuvad need risti-rästi ribad seljas salapäraselt ning stiilselt. Rõivabränd Unique kasutab väljalõikeid aga kehale visuaalselt uudse ning ebatavalise vormi andmiseks, paigutades need lõikele silmale harjumatul viisil.

Retro ja kaasaeg kohtuvad Stella McCartney, Hussein Chalayani ning Derek Lam’i kollektsioonides, kus trikood meenutavad pigem kaunilõikelisi minikleite kui supelkostüüme ning  Armani retrohõngulist lillmustrit ja lipsukesi täiendavad kaasaegsed disainilahendused. Ent kes pole huvitatud ei retrost ega ribadest, siis värskeid lahendusi võib leida ka klassikaliste ühes ja kahes tükis mudelite seast. Hooaja märksõnaks on elegantne naiselikkus. Eriliselt šikilt mõjub Diane Von Frustenberg’i diagonaalis üle ühe õla jooksev trikoodisain.

Diane Von Frustenberg, suvi 2010

Autor: Maria Viidalepp / Ajaleht: Postimees, Arter, juuni 2010

Shibori tehnikas värvitud retuusid

Hoolimata retuuside populaarsusest naisteajakirjades ja –portaalides avaldatud arvamuste seas, mida mehed naiste seljas kõige vähem näha sooviksid, on just see riideese jätkuvalt ka sel hooajal nii naiste kui disainerite  lemmik. Osa meestest arvab, et retuusid on liialt paljastavad ning seetõttu igavad või koguni eemaletõuakavad. Teised jälle leiavad need olevat võluvad eeldusel, et need on pahkluuni või pikemad ning et neid kantakse paaris kõrgete kontsadega. Olgu meeste arvamusega kuidas on, naised kannavad üht oma mugavaimat püksipaari ikka viisil, kuidas sisetunne parajasti kõige õigemaks peab, sobitades neid vastavalt mustrile, tegumoele ja materjalile  kas siis rohkem igapäevasema või glamuursema rõivastusega.

Denimist lillmustrilised retuskad

Mustriliste retuuside seas kogub populaarsust jaapani shibori tehnika  või seda matkiv stiil. Kanga sõlmimisel ja sidumisel saadav muster on meile tuttav juba 60ndatest, ent selle kombineerimine puhta valge ning neoonvärvi aksessuaaridega annab üldmuljele taaskord uudse väljanägemise. Lilleline, laiguline või loomamustriline kangatrükk on samuti äärmiselt armastatud. Eriliselt kunstipärase mustriga retuuse valmistab aga Austraalia  kaubamärk Black Milk Clothing eesotsas disainer James Lillis’ega, kes pakub ainulaadsuse hindajatele  oma  vastses retuusikollektsioonis välja eriti pööraseid disainilahendusi (blackmilkclothing.com).

Black Milk's "The Anatomist Negative" leggings

Selle kevad-suvise hooaja laineidlöövaimaks  stiilielemendiks on kindlasti aga väljalõigetega retuusid. Valmistatuna tumedast ühevärvilisest kangast, lasevad need nahal läbi riidesse lõigatud avade kelmikalt välkuda ning mõjuvad nii ümber säärte oma geomeetrilisusega tõelise vaatemänguna. 80ndatest pärinevad lukkudega retuusid panustavad aga kanga ja luku kontrastile, mis on muide hetke trend ka muude rõivaesemete juures.

Vaadates Tallinna tänavapilti, siis väljalõigetega retuusid on selle suve vaieldamatu hitt!:)

You-can-zip-it leggings!

Kui eelnimetatud retuusid on jalanõude valiku suhtes paindlikud, siis nahast retuusid lausa nõuavad kontsa, et muuta siluetti sihvakamaks ja kergejalgsemaks. Nahast retuusid koos valge triiksärgi ja bleiseriga või hoopis topi ja kivikestega tagiga sobivad nii ametlikku kui pidulikku keskkonda. Vaieldamatult glamuurseimad on aga helklevad retuusid , mis on valmistatud litrilisest või metalsest valgustpeegeldavast kangast, mida kandes võib pead pööravatele pilkudele kindel olla!

litrilised lukkudega retuusid panevad komplekti särama!

Filed under: ESILEHT ]]> http://mariaviidalepp.wordpress.com/2010/06/20/retuusid/feed/ 0 mariaviidalepp tiedye floral-denim-leggings negative_web V296584 aa-leggings_steve-madden-booties les chiffoniers sequin leggings coral frill platform topshop tatty devine taupe paul and joe-thumb-430x336 http://mariaviidalepp.wordpress.com/2010/05/03/toit_popkunst/ http://mariaviidalepp.wordpress.com/2010/05/03/toit_popkunst/#comments Tue, 04 May 2010 00:33:19 +0000 Maria Viidalepp http://mariaviidalepp.wordpress.com/?p=1390 ]]>

TOIT KUI POPKUNSTI VÄRSKEIM MEEDIUM

Autor: Maria Viidalepp /Fotod: Pierre Javelle & Akiko Ida, erakogu /Ajakiri: Oma Maitse, mai 2010

"les-epepineurs" by Pierre Javelle & Akiko Ida

Ajast, mil popkunstnik Andy Warhol eksponeeris esmakordselt kaubandusliku kultuuri objekte ehk Campbelli supipurke, on möödunud ligi pool sajandit. Nüüdseks on jõutud aga konservi etiketist selle sisuni ning kujunemas on omapärane kunstižanr food art ehk toidukunst, mis oma kiirelt rikneva meediumi tõttu levib peamiselt foto- ja videokunstnike seas inspireerides ühtviisi nii kunsti- kui ärimaailma.

Siiani on räägitud pigem söödavatest kunstiteostest kui kunstist, mis on muuseas ka söödav. Toiduteemalistes raamatutes, kalendrites ning ajakirjades on fotograafid püüdnud toitu nagu näiteks hõrke gurmeetoitude serveeringuid ning muinasjutulisi torte pildistada võimalikult apetiitselt ning eesmärgiga manipuleerida pildivaataja neeludega. Uus intrigeeriv kunstižanr food art ei pretendeeri aga toidu maitseomadustele, kuivõrd toiduainete kujule ning omapärasele väljanägemisele, mis näib kunstnikke eriliselt inspireerivat. Kunstnik on siinpuhul aga igaüks, kellel on silma näha mõnes krimpsus kartulimugulas mossitavat vanataati või kellel jagub lustlikkust joonistamaks oma hommikupudrule moosist naerunägu.

Karakteriga köögiviljad

Saxton Freyman'i toidukunst "Yelling Orange with Plum"

Saxton Freyman'i toidukunst

Loominguline tandem, ameeriklased Joost Elffers ja Saxton Freymann on koos välja andnud juba tosin raamatut, kus  meisterlikult nikerdatud antropomorfsed köögi- ja puuviljad jutustavad oma näoilmete ning žestide abil erinevaid lugusid. Kirjastaja ning kunstnik Elffers tutvus Freymanni ja tema naise Miaga nende ühise äri, New Yorgis tegutseva mänguasja- ja kingitustepoe eeBoo kaudu. Mõlemat meest sidus sarnane hobi, kujukeste nikerdamine kõigest söödavast ning Elffers, olles eelnevalt välja andnud juba mitmeid raamatuid, nende seas ka juur- ja puuviljanikerdustega lasteraamatuid, tegi ettepaneku koostamaks nende esimesed teosed Play With Your Food ja Play With Your Pumpkin. Populaarsuse kasvades said kunstnikud pakkumise ühelt suurkirjastajalt kaheksa-osalise raamatute seeria tootmiseks, millest ehk üheks armastatuimaks on kujunenud raamat How Are You Peeling?Moods With Foods. Raamat sisaldab pildikompositsioone nikerdatud juur- ja puuviljadest koos pilte toetavate küsimustega, mis peaks aitama lapsel mõista oma tundeid ning inspireerima selleteemalisi vestlusi perekonnas. Näitena võiks tuua pildi pisikesele virsikule kõrva karjuvast suuest apelsinist pildiallkirjaga When you’re attacked, do you react?.

Mikromaailm ekleerkoogil ning singirullidest muinaslood

"La Coupure" ehk "Maalõhe", Pierre Javelle ja Akiko Ida

Prantsusmaal elav abielupaar Akiko Ida ja Pierre Javelle, kes mõlemad töötavad toidufotograafidena, on tuntud oma 60. pildist koosneva mikromaailma kujutava fotoseeria poolest (minimiam.com). Ida huvi kokakunsti ja pildistamise vastu sai alguse juba päris väiksena, mil ta enda küpsetatud ja kaunistatud leivad ükshaaval üles pildistas ning fotod oma märkmikusse kleepis. Ühtlasi armastas Jaapanist pärit tüdruk märkmiku lehekülgedele väikesi loomi joonistada. Fotoseerias on väikesed loomad asendunud miniskulptuuridega, kes toimetavad ekläärkookidel, üritades maasse tekkinud maapragu parandada, ronivad üles mööda värsket hakklihamäge jahust valge mäetipu poole ning seiklevad lillelise hipibussiga ebatasasel jäätisekuhjal. Londonis elava ja töötava  fotograafi Carl Warner`i pildistamisobjekt on sama, mis Idal ja Javelle`il, ent lähenemine asjale vastupidine – Warner ei keskendu esiplaanile, vaid püüab luua silmapiiri kaugustesse nihutavaid loodusmaastikke (carlwarner.com). Singirullidest, kapsapeadest ning leivapätsidest moodustatud muinasjutumaailmad pildistatakse üles kiht kihi haaval ning kunstniku sõnul kulub maastiku ehitamisele ning pildistamisele kokku kaks kuni kolm päeva, millele eelneb põhjalik kompositsiooni ettevalmistus paberil.

Popkunstist toituv turundusidee

Toidust kunsti tegemine ei paelu ainult loomingulisi kunstnikuhingi, vaid ka toiduäriga tegelevaid ettevõtteid, kes on avastanud selles uudse turundus-strateegia. Jaapanis on levinud kunstipärased bento`d ehk ühele inimesele mõeldud lõunasöögikarbid, millest võib leida Windows`i arvutit kujutava riisiroa või siis laialt naeratava muna krõbedalt vaidlevate röstsaiade vahel. Ameerikas tõstavad aga tootepõhised video- ja fotoprojektid ühe populaarseima snäkifirma tarbijareitinguid.

Cheetlism on the 3rd St. Promenade

Hiljuti korraldas üks Põhja-Ameerika staažikaim meedia-, promotsiooni- ja turundusettevõte Break Media Group juustumaitselisi maisipulki ning krõpse tootvale firmale Cheetos haruldase reklaamikampaania. Peamiselt noortest koosnev võttegrupp kuulutas välja avaliku konkursi kunstnikele, kellel oleks huvi valmistada Cheetose maisipulkadest neli eraldi kunstiteost. Väljavalituks osutusid neli kunstnikku, kelle kätetööst sündisid Tiki jumalat kujutav skulptuur, hiiglaslik ämblikuvõrk koos rasvase ämblikuga, maisipulga tolmust valmistatud Cheetose maskotti kujutav maal ning ligi tuhandest maisipulgast kokku õmmeldud kleit. Nii kunstiteoste valmimisest kui ka showst Los Angeleses Santa Monica 3^rd Street Promenade`il valmis paariminutine klipp Cheetose kodulehe Chester’s Feed tarvis, mis sisaldab rohkelt teisigi Cheetose toodetele keskenduvaid humoorikaid videosid. Snäkifirma eriline sotsialiseerumisviis oma tarbijatega on põhjustanud internetikeskkonnas tõelise cheeto-maania, sest firma koduleht julgustab oma külastajaid “toitma”  maisipulga maskotti Cheetah`it “ ehk üles laadima isetehtud  koduvideosid ja suunavaid linke, mis räägivad Cheetose toodangust. Seega leidub lehel maisipulgateemalisi laule, haikusid, lavastusi, toidukaunistusvõtteid, erilisi retsepte, kunstiteoseid ja  projekte ning näib, et juustupulgasõbrad ei väsi välja mõtlemast aina uusi teemasid, et toetada toidufirma geniaalset turundusideed.

Mais kui uudne kunstimeedium

Gail Rodgers and her painting

Nii mina kui kunstnikud Eric October, Jobeth Wagner ja Gail Rodgers  avastasid maisipulkades  enda jaoks projekti käigus huvitava ja uudse materjali, mis allub töötlemisele. “Cheetos Art Project” programmis osalenud kunstnik Eric valmistas vineeralusel püstitõstetava skulptuuri. Selleks purustas ta maisipulgad peeneks ning lisas pulbrile vett ja väikesteks tükkideks rebitud  majapidamispaberit. Ühtne savilaadne mass tekkis sarnaselt leivataigna sõtkumisele ning oli piisavalt tugev, et ehitada ligi meetri pikkune ja kümne sentimeetri laiune Tiki kultuuri Jumalat kujutav skulptuur. Ehitise tugevdamiseks lasi kunstnik kujul kaks tundi ahjus soojeneda, mis muutis oluliselt eredamaks ka kunstiteose värvi.

Gail, Cheetose maskotti kujutava maali autor, peenestas oranži värvi juustupulgad peaaegu tolmuks, mille ta puistas meisterliku täpsusega joontega piiritletud ning liimiga kaetud lõuendile. Tulemus oli haruldaselt puhas ning nägi välja nagu pilt värvilisel liivapaberil. Kolmanda kunstniku šedöövriks oli  aga raamide vahele tõmmatud ämblikuvõrk, mille ehitamiseks kasutas ta peent traati ning liimi. Minu töövahenditeks olid niit ja nõel, et valmistada Hawaii meeleoludest inspireeritud kleit. Tehnikatena kasutasin põhiliselt maisipulkade niidi otsa lükkimist kui ka nende kangale tikkimist.

Toidukunsti  trendid

Nii maisipulkadest kui muust toidust kunstitegijaid leidub veel teisigi. Erilistena võib mainida erinevat värvi snäkkidest valminud Ameerika saatejuhi ja humoristi Conan O`Brien`i portreed ning portaalis You Tube üle miljonilise vaatajareitinguga video tumedale sametile joonistuvast Elvis Presley portreest, mis valmib maisipulkade oranžikast tolmust. Euroopas niiväga maisist ei hoolita ning kasutusel on pigem muud meediumid nagu näiteks erinevad viljad ning liha- ja kondiitritooted. Muuhulgas leidub kleite, mis on valmistatud lihalaastudest, kapsalehtedest, värvilistest makaronidest ning suhkruvatist. Keegi ukrainlasest pagar olevat valmistanud oma pruudile pulmapäevaks 1500st tuuletaskust isuäratava kleidi!

Näiteid leidub teisigi, kuid kidlasti võib üheks erilisemaks materjaliks toidukunstis pidada piparkoogitaignast, mis on iseäranis armastatud Eestis ning millest valmistatud haruldasi kunstiteoseid on eestlastel võimalus olnud imetlemas käia juba teist aastat järjest kunstnik Mari-Liis Laanemaa eestvedamisel toimuval jõulude-eelsel „Piparkoogimaanial“ Tallinna Arhitektuuri- ja Disainigaleriis.

Enamusele meist tuli artiklit lugedes tõenäoliselt meelde kodust kaasa saadud manitsus, et toiduga ei mängita. Ajad ja olud on aga muutunud ning inimesed püüavad leida rõõmu väiksemateistki pisiasjadest, mis võivad päevale positiivse lükke anda – olgu selleks siis kasvõi kõrvuni suuga puder või antropomorfne köögiviljakompositsioon üllatusena lõunasöögikarbis.

Vaata videosid ja pilte Los Angelese Cheetose showst SIIT!

PUUKINGAKEVAD!

Autor: Maria Viidalepp / Ajaleht: Postimees, Arter, aprill 2010

Rootsi disaineri Åsa Westlund`i värskeim kollektsioon

Kevade  lähenedes väheneb seelikute-pükste pikkus ning ühes moemaailma minitrendiga pakuvad disainerid hooajamoodi toetavaid kingi , mis  aitavad säärte ning tuhara kuju kaunimaks vormida, olles seejuures igapäevaselt kantavad ja mugavad.  Taolistele nõudmistele vastavad loomulikult kiilkingad ning toekama kontsa ja nöörikestega Oxford-kingad. Erilisteks lemmikuteks sel hooajal on aga lahtise kannaga puukingad, mida leidub mitmetes eri versioonides ning mis oma neutraalse värvitooniga tasakaalustavad hästi kevadmoe üldist värvi- ja mustrimelu.

Louis Vuitton`i juuksepikendustega king

Oma kollektsioonidega näitavad eeskuju Chanel ja Louis Vuitton, kuigi mitmed moekriitikud on disainerite trikitavat  loomingut nähes imestanud: “ ja see on majanduskriisi ajal, mil peaksime kõik investeerima klassikasse?”. Vuittoni vastne kevadkollektsioon  esitleb 70ndate stiili hiiglaslike afrosoengute ning  puukingadega, mida ehivad grotseksed juuksepikendused.  Kingapealsed on nahast ning võivad peale vaadates mulje jätta kui stiilsest mokassiinist, seemissaapast või nahkrihmikust.  Hoolimata veiderdavatest aksessuaaridest näivad kingad igapäevaseks kandmiseks üsna mugavad ja praktilised olevat, nähes samas välja kui tõelised shedöövrid!

Chanel`i toekas konts

Chanel on oma kreemjast ja mustast nahast puukingadele lisanud ainukese aksessuaarina vaid oma kaubamärgi, valge kameeliaõie, kuid see-eest on kingadel kõrge toekas konts.  Alexander Wang`i kingad, mille sisu on küll puust, kuid mille kiilkonts on üleni mustvalge nahaga kaetud, mõjuvad piisavalt elegantselt, et neid  viigipükstega paari pannes ka ametlikumas töökeskkonnas kanda.

Ka Los Angelese tänavatel on viimasel ajal silma jäänud nii noori kui vanu, kes on end puust kiil- või plokk-kontsadele upitanud. Isegi kui kingal pole puust tald on sel vähemalt toekas ja kõrge konts. Olgugi, et moekriitikud leiavad Vuittoni kevadise kollektsiooni grotsekse olevat, pole disaineri vaist üldises stiilis siiski eksinud – õhus on tõesti tunda seitsmekümnendate taastulekut!

Vaata Åsa Westlund`i värskeimat puukingakollektsiooni!

Vaata Louis Vuitton`i kingakollektsiooni!

TATTOO-KUNST

Autor: Maria Viidalepp / Ajakiri: MOOD, märts 2010

Tätoveeritakse ka keelele, kuigi see ei taha seal kuigi kaua püsida

Mitmete tattoo-meistrite sõnul on üheks pingutust nõudvamaks disainiks hetkel populaarsuse tipul olev Chaneli logo. Seda põhjusel, et disaini kaks omavahel põimuvat C tähte moodustavad ekstreemse kurvi , mida on keeruline nahal korrektselt teostada. Nii tattookunstnike kui trendijärgijate rõõmuks paiskab aga Chaneli moemaja lähikuudel müüki 75 $ maksvad ajutised tätoveeringud, mis kujutavad naiselikku lillesümboolikat, chanelilikke ripatseid-kette ning loomulikult Chaneli logo.

India stiilis imeline henna-tattoo

Avalikes moeportaalides üle maailma esineb vastakaid arvamusi seoses uue trendi, mittepüsivate tätoveeringute, sobivuse osas. Osa leiab, et chanelilike aksessuaaride asendamine odavalt mõjuvate mahakuluvate kehakaunistustega on näotu ning isegi igav. Paljud aga on moemaailma sellekevadise idee osas,  kõrvutada graatsia rajuga, positiivselt meelestatud. Kui Chanel pakub kergeid ning naiseliku sümboolikaga kehakaunistusdisaine, siis Rodarte kutsub üles ammutama inspiratsiooni hõimufolkloorist ning Jean Paul Gaultier üritab oma gängilike hennamaalingutega õrnema  soo välimusele rohkem teravust ja mõjukust lisada. Alternatiivi kehamaalingutele pakuvad aga efektsed tattooimitatsioonidega sukkpüksid  (Marchesa) nagu ka meestele mõeldud pikk aluspesu, mis  on klassikalise Jaapani tattoo-kunsti kohaselt  üleni dekoreeritud (MVIO).

Tätoveerimine kui iidne traditsioon

Tattoo kui staatuse näitaja

Jaapani kogu selga kattev tattoo-disain

Keha märgistamine nahaaluste joonte ning kujunditega  ulatub teadaolevalt  juba 3300. aastasse enne meie ajaarvamise algust. Palju on räägitud Austria ja Itaalia vahelistest mägedest leitud mehest nimega Ice Man, kelle nahalt tuvastati  57 tätoveeringut. Pronksi ajast pärit mehe kehamärgistused paiknesid inimesele elutähtsate organite kohal ning seetõttu  oletatakse, et tätoveeringud täitsid tol ajal terapeutilist eesmärki.  Samuti usutakse nahaaluste dekoratsioonide tervenduslikku ja maagilisse mõjusse ka Venemaa ja Hiina piiri lähedalt leitud 2400(eKr) aasta vanuste muumiate puhul. Kuigi rauaajast pärinevate muumiate tätoveeringud kujutasid erinevaid loomi ning maagilisi koletisi, seostatakse nende nahalt leitud tattoo-kunsti sümboolikat lisaks ka staatusega.

Nefretite tattoo

Egiptlasi arvatakse tätoveerimiskunstiga tegelevat juba ajajärgul, mil ehitati Giza püramiide (2686-2493 BC), sest ligikaudsest ajajärgust on selle tõenduseks naissoost muumia. Säilmeid, mida omistatakse Egiptuse preestrinnale, märgistasid lihtsad jooned, täpid, laigud ning geomeetrilised mustrid. Kreeklased õppisid aga tätoveerimiskunsti  Pärslastelt ning levib kuuldus, et erilist põnevust tekitas eksootiline kehakaunistusviis just naistes. Roomlased hakkasid aga Kreeklastelt ülevõetud tätoveerimiskunsti kasutama orjade ja süüdimõistetute märgistamiseks.  Varases Rooma impeeriumis omasid näiteks kõik Aasiasse eksporditud  orjad oma kehal märki „Tax Paid“.  Kristluse tekke ning ristiusu levikuga üle maailma hakati piirama ka tätoveerimiskunsti arengut. Esimene keeld seoses tätoveeringutega sätestati hilises Rooma Keisririigis Constantinus Suure valitsusajal, mil uus  imperaator keelas poliitilistel kaalutlustel kristlust soosivalt näole tätoveerimise. Kuigi Constantinus ise võttis ristiusu vastu alles enne oma surma, uskus ta, et Jumal on loonud inimese oma näo järgi, mistõttu pole seda sobiv omavoliliselt mingil viisil muuta ega märgistada. Islamimaades on tätoveerimine , nii näol kui kehal, siiani keelatud.

Graveeringutes peituv elujõud ja tervis

Müstiline munk ehk Hanuman

Kõige keerulisemaks ning oskuslikumaks tattookunstiks on peetud polüneeslaste oma. Sealne rahvas uskus, et inimese mana ehk vaimne jõud avaldub nende kehal olevate tätoveeringute kaudu.  Mida vanem oli inimese iga, seda enam oli ta kaunistatud rikkalike geomeetriliste  graveeringutega. Hawaiil usuti tätoveeringu füüsilist ja vaimset tervist kaitsvasse mõjusse ning eriliselt tätoveeritud olid hulatantsijad. Indias, Tais ning Myanmaris usutakse siiani elujõu avaldumisse läbi konkreetse kujutise, milleks on „Hanuman“ , müstiline munk, mille tätoveerimisel mehe käsivartele või jalgadele osalevad ka mungad, keda arvatakse olevat suutelised omistama tätoveeringule maagilisust. Naiste kehadelt Hanuman`i sümbolit ei leia kuna esiteks, mungad ei tohi naise kehaga kokku puutuda ning teiseks, Tais arvatakse naistel eluenergiat ülearugi olevat.

Populaarsed teemad ja sümbolid

gang tattoo

tattoo-kunsti valitakse tihti esitlema kurvikad modellid (ehk pin-up`id)

tattoo-kunsti muusa Betty Page

Pikka aega oli tätoveerimine omane vaid meremeestele ja kriminaalidele. Meremeeste tüüpilisteks motiivideks on läbi aegade olnud lilled, südamed, merineitsid, laevad, ankrud, maod, linnud ning nimed.  Need sümbolid on populaarsed ka kaasaegses tattookunstis. Näitleja Johnny Depp on lasknud oma kehale graveerida oma esimese armastatu ,ema, poja ning tütre nimed kui ka tsitaadi James Joyce`i raamatust “A Portrait of the Artist as a Young Man” – Silence, Exile, Cunning. Samuti leidub tema käsivartel mitmeid südameid ning varblane, mis vihjab tema rollile filmis “Kariibi mere piraadid“ kui kapten Jack Sparrow.

Kriminaalide tätoveeringud olid algul seotud enim vabaduse ja identiteedi sümboolikaga – kinnipeetavate ihaldatuimate soovidega.  Veidi hilisemad gängitattood jutustavad aga kuuluvusest, uskumustest, istutud aastatest, kuritegudest ning nende arvudest. Enim kasutatavamad sümbolid on pisarad silmade all, ämblikuvõrgud küünarnukkidel, gooti kiri ning pealuud.

Hetkel on aga üheks armastatuimaks teemaks tattookunstis pin-up tüdrukud ning üheks enim nahal kujutatavamaiks endiseks pin-up`iks on 1950ndate modell Betty Page, kes alles ülemöödunud aastal 85. aasta vanuselt Los Angeleses suri.  Nii Betty Page`ist kui ka üldiselt 1940ndatel oma karjääri alustanud ameerika pin-up kunstniku Gil Elvgreni maalidest inspireerituna tegelevad Los Angeleses elav tattookunstnik Muecke (flesheatersexotics.com) ning newyorklasest  jaapani kunstnik Hajime Sorayama  (hajimesorayama.com) samuti pin-up`ilike tüdrukute kujutamisega.  Nende kunstnike pin-up`ide näod nii meeste kui naiste kehadel  kujutavad tattoo-omanike südamedaame või naiste puhul  – iseenda autoportreed. Klientidel on võimalus fotode ja ajakirjaväljalõigete järgi  lasta oma kehale tätoveerida keda iganes.

Tätoveeritud keha kui eksponaat

Läbi ajaloo on tätoveerimiskunsti  kõrgelt hinnatud  tsirkuses.  Maailma vanimateks tätoveeringutega tsirkuseartistideks võib pidada  Vanas Roomas, Circus Maximus’es, publikut lõbustanud sõjavange, orje ja surmamõistetud kurjategijaid, kellest aukartustäratavamateks olid kindlasti amfiteatrites veriseid võitlusi pidavad gladiaatorid. Ka 19. sajandi lõpul ning 20. saj. algul said tsirkuses vaatamisväärsusena tööd üleni tätoveeringutega kaetud inimesed, nii mehed kui naised.  Tätoveeringud olid plussiks ka klounide, žonglööride kui ka mõõganeelajate puhul. Kui õitses tsirkus, õitses ka tattookunst.

Üks kuulsamaid tätoveeritud naisi ajaloos oli aga ameeriklane Betty Broadbent, kelle elu ja tuleviku määras juhuslik kohtumine tolleaja tattoomeistri Jack Red Cloud`iga. Tollal neljateistkümne aasta vanune tütarlaps armus nahadekoratsiooni niivõrd, et paari aasta möödudes kattis tema noort ja kaunifiguurilist keha 350 nahaalust disaini, jättes siiski näo maalingutest puutumata. Kuna 1930ndatel oli taoline suureulatuslik kehakaunistamine ennekuulmatu, iseäranis veel noore tütarlapse puhul,  siis sai Betty`st 40. aastaks Ameerika suurima tsirkuse,Barnum & Bailey , tulutoovaim vaatamisväärsus.

Tänapäevane elav eksponaat on Julia Gnuse, kes hoiab Guiness`i rekordit kui kõige enam tätoveeritud naine maailmas. Sündides haruldase haigusega, mis väljendub päikesevalguse käes tekkivate villidega, leidis praeguseks 95 % ulatuses tindijoonistustega kaetud naine tätoveerimises tõhusa viisi oma armide peitmiseks.

Autor: Maria Viidalepp / Ajaleht: Postimees, Arter, veebruar 2010

Chanel Kevad-Suvi 2010, ajutised tattood

Kuna kevad-suvise moe ja minitrendi tõttu hoitakse kangast kokku enam kui varasemalt, on disainerid asunud jagama soovitusi ihu dekoreerimiseks. Moes on tätoveeringud!

Oma värskemates kollektsioonides esitlevad nii Chanel, Rodarte kui Jean Paul Gaultier tintjaid kehakaunistusi kui erilisi aksessuaare. Chanelile iseloomulikud pärlid-ketid-prossid on sel kevadel omandanud uue vormi mittepüsivate tätoveeringute näol nii randmeil kui reitel. Chaneli peatselt müüki tulevad kehakaunistused kujutavad naiselikku lillornamenti, pärleid ning Chaneli logo. Rodarte on inspiratsiooni ammutanud New Zelandi maooride traditsioonilistest kehamaalingutest ning Gaultier `i hapratele modellidele lisab kontrasti gängilik tattoo-sümboolika. Marchesa mustrilised sukkpüksid on aga nutikas alternatiiv nii henna- kui püsitätoveeringutele.

Marchesa Kevad-Suvi 2010, mustrilised sukad

Marchesa Kevad-Suvi 2010, tattoo-mustrilised kingad

Kuigi püsi-tattood on endiselt modellide seas mittesoovitatavad, siis näiteks Los Angeleses leidub tööd ka neile modellidele, kelle keha kaunistavad erinevad nahaalused tindijoonistused.  Üheks tattoo-modelle vahendavaks agentuuriks on Californias  TattooedDivas.com . Üsna tihti oodatakse tattoo-modellidelt pin-up`ilikku sensuaalsust ning  modelle vajatakse enamasti keha paljastavate fotosessioonide, reklaamtööde või öiste klubishow`de jaoks.

Hollywood bulvari lühikesel distantsil asub järjestikku seitse tattoo-salongi, kus turist saab endale kiirelt ja odavalt lasta suveniir-tätoveeringu teha. Tõeliste tattoo-kunstnike seas tõstetakse esile aga Bob Tyrell `i tööd(bobtyrell.com). Uurides kohalikest salongidest hetke tattoo-trendide ja nõudluse kohta, saan teada, et tattoo-kunsti hetke kuumim trend on pin-up. Lisaks mõjutab üleüldine mood tugevalt ka klientide soove ning seetõttu on naiste seas lisaks tavapärasele südame, lille ja lemmiklooma sümboolikale populaarsed ka kauni karvkattega kiskjate mustrid, paabulindude sinakas-roheline sulestik  ning …Chanel`i logo.

7 TERVISLIKU TOITUMISE PÕHIREEGLIT

Autor: Maria Viidalepp / Ajakiri: Tervis Pluss, jaanuar 2010

Tänan: TTÜ toiduteaduse õppetooli juhataja prof. Raivo Vokk

Kahekesi koos on lihtsam ja lõbusam!

Ananassidieet, hapukapsasupi dieet, õunadieet; 5 faktori dieet, GI dieet, pH dieet; Paleoliitikumi dieet, Lõunaranniku dieet, Atkinsi dieet, Zone’i dieet – nimekiri võiks jätkuda lõputult. Naiste- ja terviseajakirjadest  võib leida igasugust toitumisalast teavet alates lühiajalistest ja sageli absurdsetest või vaid ühele või teisele toitumise aspektile keskenduvatest dieetidest kuni pikaajalisemate mitmekülgsete toitumisprogrammideni. Meile, naistele, ei saa aga neist kunagi küllalt, sest alati jääb lootus, et mida uuem, seda tõhusam ning katsetades nii üht imedieeti teise järel, ei pruugi me iial jõuda soovitud tulemuseni.  Selles meeletus infokülluses kipub tähelepanuta jääma, et ühele või teisele toitumise aspektile keskenduvate dieetide nõuanded ei ole sageli teineteisega vastuolus, vaid pigem täiendavad teineteist, ning toetudes tunnustatud toitumisteadlase dr. John Berardi hiljutisele uurimustööle, võime üllatusena tõdeda, et kõigil pikaajalistel toitumisprogrammidel on suur ühisosa. Selle ühisosa võibki kokku võtta 7 lihtsasse põhireeglisse, mille järgimine aitab saavutada soovitud kehakaalu või juba saavutatut hoida ning mõjutab peale figuuri ka tervist, meeleolu ja energiataset.

(1) Söö sageli, kuid korraga vähe!

Süüa tuleks nii sageli, et kunagi ei tekiks näljatunnet: soovitavalt näiteks iga 2-3 tunni tagant, 5-6 korda päevas. Sagedane mõõdukate toidukoguste söömine kiirendab ainevahetust, mille tagajärjel hakkab keha samade tegevuste puhul efektiivsemalt kaloreid kulutama; hoiab energiataseme ühtlase, aidates vältida jõuetust ja unisust; aitab vältida magusaisu, näksimist toidukordade vahepeal ning ülesöömist; ning muudab dieedipidamise ehk kulutatud kalorikogusest vähem söömise psühholoogiliselt hõlpsamaks. Päevast söödavat toidukogust ei pea jaotama kõigi toidukordade vahel võrdselt – soovitav on süüa rohkem päeva aktiivse osa ajal, milleks on tavaliselt hommik, lõuna ja pärastlõuna ning ka vahetult peale trenni.

Spordiklubi MyFitness peatreener Kristi Roosimägi lisab aga siinkohal, et kui hommikusöök pole kujunenud harjumuseks ja lõuna piirdub sageli vaid kerge snäkiga või jääb üldse ära ning esimene korralikum söögikord on alles õhtusöök, siis on alguses raske enda päeva 5 toidukorda mahutada. Seetõttu soovitab ta selle reegli järgimist alustada samm-sammult: kõigepealt võtta  aega süüa hommikust, siis muuta endale kohustuseks korralik  lõunasöök, seejärel vaadata üle õhtumenüü ning alles siis lülitada sisse vahepalad.

(2) Söö palju köögivilju!

tomatit syyes v2heneb n2ksimisvajadus toidukordade vahepeal!

Köögiviljad sisaldavad palju vitamiine ja teisi mikrotoitaineid ja täidavad hästi kõhtu, olles samas kalorivaesed. Tuleb kohe lisada, et kartul ei ole oma kõrge tärklisesisalduse tõttu siinses tähenduses juurvili. Teatud teooriate kohaselt on köögiviljade kui aluseliste toiduainete söömine tarvilik ka neutraliseerimaks happeliste toiduainete nagu liha, kana, kala, kõik piimatooted, teraviljast tehtud toidud, poolt tekitatavat happejääki, aidates kehal nii hoida oma loomulikku pH-taset, mis saavutatakse muidu lihaste ja luude lõhkumise abil.

(3) Süsivesikud peamiselt köögi- ja puuviljadest!

Enamik söödavatest süsivesikutest peaks tulema köögi- ja puuviljadest, kuna need on madalaima glükeemilise indeksiga ja sisaldavad vähim kaloreid. Tärkliserikkad toidud nagu leib, kartul, riis, tatar ja pasta on omal kohal enne ja vahetult peale trenni. Nende söömisel tuleks aga siiski eelistada madalama glükeemilise indeksiga toite kõrgematele: pruuni riisi valgele, musta leiba saiale, tatart kartulile. Suhkrut, maisisiirupit, glükoosi-fruktoosisiirupit ja neid sisaldavaid toite on parim üldse vältida. Kristi Roosimägi soovitab ka puuviljadega mitte liialdada, kuna need sisaldavad suurel määral erinevaid suhkruid.

(4) Igas toidukorras olgu täisväärtuslikku valku!

Peot2is mandleid on ideaalne sn2kk keset kiiret t66p2eva!

Täiskasvanud inimene vajab minimaalselt umbes 0,8 g täisväärtuslikku ehk kõiki asendamatuid aminohappeid optimaalses vahekorras sisaldavat valku ühe kehakaalu kg kohta, et organism saaks normaalselt toimida. Täisväärtuslikku valku sisaldavate toitude, nagu kala, kana, liha, muna, piima- ja sojatooted, söömine on aga ka mitmetel põhjustel kasulik. Kui rasvast saadava energia omastamiseks kulutab keha sellest kuni 5 % ja süsivesikutest saadava energia omastamiseks kuni 15%, siis valgust saadava energia omastamiseks kulutab keha sellest koguni kuni 30%. See tähendab, et valgu söömine kiirendab võrreldes rasvade ja süsivesikute söömisega oluliselt rohkem meie ainevahetust. Samuti täidavad valgurikkad toidud väga hästi kõhtu, aidates dieedipidamise puhul vältida näljatunnet.

(5) Söö piisavalt häid rasvu ning väldi halbu!

Meie keha ja vaimu toimimiseks oleks ideaalne, kui sööksime iga päev enam-vähem võrdselt nii küllastunud, monoküllastamata kui ka polüküllastamata rasvu nõnda, et nendest kogunevad kalorid moodustaksid päevasest kalorikogusest 25-35%. Kui küllastunud ning polüküllastumata omega 6 rasvad saab enamasti kätte piimatoodetest ning lihast, siis monoküllastumata ja polüküllastumata omega 3 rasvade saamiseks tuleks kasutada päevalilleõli asemel rapsiõli ja sojaõli ning tarbida kalaõli ja kalatooteid. Vältida tuleks transrasvu, mis tekivad taimse õli hüdrogeenimisel ehk tahkestamisel ning mida leidub enamikes eelnevalt töödeldud toitudes hüdrogeenitud taimeõli või taimerasvana.

Köögi kuningas - Oliiviõli!

(6) Joo piisavalt vett ning väldi kaloreid sisaldavaid jooke!

Päevas tuleks juua 2-4 liitrit vett, sõltuvalt sellest, millises kliimas viibida ning kas ja kui palju on antud päeval trenni tehtud. Dehüdratsioon ehk vedelikupuudus mõjub halvasti töövõimele, tujule, jõule ning vastupidavusele ja soodustab haigestumist. Vältida tuleks suhkrut ja glükoosi-fruktoosisiirupit sisaldavaid jooke, kuna nendes on väga palju tühje kaloreid ehk kaloreid ilma kasulike toitaineteta. Kõiki ülejäänud kaloreid sisaldavaid „jooke“ nagu näiteks piim, keefir, jogurt tuleks käsitleda toiduna.

(7) Väldi eeltöödeldud toite!

Eeltöödeldud toidud sisaldavad sageli suuremal määral selliseid toiduaineid nagu suhkur, maisisiirup, glükoosi-fruktoosisiirup ja hüdrogeenitud taimeõli ning hulgaliselt säilitusaineid. Parim on neid täielikult vältida ning süüa vaid eelnevalt töötlemata toite.

Ja ongi kõik! Söö sagedasti, kuid korraga vähe, söö palju köögivilju, täisväärtuslikku valku ning häid rasvu ning väldi eeltöödeldud toite.  Neid lihtsaid reeglid järgides püsid reibas ja kaunis kogu elu.

Dieedipidamise kuldreeglid

Oluline on saada PIISAVALT kaloreid - näljutades on tulemus vastupidine soovitule...

1. Söö veidi vähem kui kulutad, kuid ära näljuta end!

Kaalus alla võtmiseks peab päeva jooksul sööma vähem kaloreid kui kulutad, kuid miinus ei tohiks olla suurem kui 200-300 kCal. Suurema miinuse puhul reageerib keha nii nagu ta reageeriks näljale: aeglustades ainevahetust, mille tagajärjel hakkab keha samade tegevuste puhul vähem kaloreid kulutama.

2. Tee trenni!

Parima tulemuse saavutamiseks oleks vaja teha ka trenni.

Kommentaar:

Perearst Kristi Parts-Teppo:

Kristi Parts-Teppo

Suhtun skeptiliselt äärmustesse ja ühekülgsusesse kalduvatesse dieetidesse, kuna peale esialgset kiiret kaalulangust tekib nende puhul tavaliselt nö „ping-pong efekt“ ja peale dieedi lõppu võib kehakaal esialgsega võrreldes veelgi suureneda. Kui soov on jõuda tervisliku ja head enesetunnet tagava kehakaaluni, tuleb muuta kogu elustiili ning üheks olulisimaks osaks elustiili muutmisel on toitumisharjumuste muutmine. Siin artiklis toodud 7 toitumise põhireeglit on minu hinnangul tervislikud ja õiged.

On tõsi, et  väga madala kaloraaziga dieet viib ainevahetuse aeglustumiseni, sest organism läheb üle n.ö. „säästureziimile“, mis või takistada edasist kaalu langetamist. Sage, aga korraga väiksemates kogustes söömine on siinkohal tõepoolest abiks, kuna see ergutab ainevahetust ja kiirendab rasvade põletamist. Sagedane köögi-ja puuviljade söömine on samuti tervisliku toitumise lahutamatu koostisosa, eeskätt just nende suure vitamiini-ja kiudainete sisalduse tõttu. Rasva-ja valgurikastest toitudest tuleks eelistada aga kala lihale.

Oluline on ka soovitus juua piisaval hulgal  vett ja vältida suhkrut sisaldavaid jooke. Juua on soovitav just toidukordade vahel, mitte söögi ajal. Mahla on ikka peetud tervislikuks joogiks. Sageli ei teadvustata endale, et ühest klaasist pakimahlast (näiteks segumahl) saadav energiahulk ei erine oluliselt näiteks klaasist Coca-Colast saadavast energiakogusest, seda just pakimahlade suure suhkrusisalduse tõttu. Oluliselt tervislikum joogiks tarvitada vett või taimeteed. Mahlade asemel võiks eelistada värskeid puuvilju.

Tee tervisliku elustiilini on pikaajaline ja alustada võiks pigem väikestest muutustest. Siis on tõenäolisem, et inimene suudab alustatut ka kogu ülejäänud elu järgida.  Praktika  on näidanud, et kui päevapealt drastiliselt muuta oma toitumis-ja liikumisharjumusi, siis peagi inimene väsib ja pöördub oma esialgse elustiili juurde tagasi.  Järk-järgult sisseviidavad muutused  kinnistuvad tõenäolisemalt kogu eluks.

Tekst ja illustratsioon: Maria Viidalepp /Ajaleht: Postimees, Arter, jaanuar 2010

Olgugi, et soojades karupükstes talvemõnude nautimine on täies hoos, pean seelikukandjaid siiski ette hoiatama peatselt saabuva mini-buumi eest, mis siin, kevadelõhnalises Los Angeleses , juba tuure kogub.

Mini dikteerib ka ülejäänud kevadtrendid nagu näiteks üle põlve sukad, pika säärega nahksaapad ja -jakid, sädelevad diskopüksid ning avarad litrilised minikleidid kui ka mustrilised retuusid ja kitsad stretšpüksid. Aksessuaaridest võidutsevad suured silmapaistvad kõrvarõngad.

Loetletud trendid võivad tunduda ehk plikalikud ent kõigile sobivuse saladus peitub rõiva materjali ja tegumoe valikus (vt. Chanel, Versace). Miniseelikute materjalideks valivad väärikamad sõltuvalt isiklikust stiilist raskemad kangad nagu näiteks chanelilik buklee, puuvill, seemis  või nahk – trikotaaž , rebitud-kulutatud teksa ja lendlevad siidkangad sobivad paremini uljama iseloomuga.

Seelikule pakuvad sel kevadel aga tugevat konkurentsi ka püksid. Kui eelmised aastad täitsid kitsad sigarett-püksid, nahast retuusid ja rebitud teksad oma tagasihoidlikkuses pigem ülemist otsa toetavat rolli, siis sel aastal on pooled vahetunud – püksid tõmbavad oma lõigete ja värviliste-mustriliste printidega tähelepanu just jalgadele. Blumarine`i ja Balmain`I kevadkollektsioonides on esindatud  hot pants (diagonaalservaga bokserilõikelised minipüksid) ja boy shorts (väga lühikesed, tihti vöötrippidega, sirgeservalised püksid), mida võib kanda koos laiarevääriliste ja kõrgendatud õlakutega jakkide ja trenchcoat`idega (vt. Sonia Rykiel ja Burberry Prorsum). Lisaks on veel võimalus valida Balenciaga kitsa- ning Roberto Cavalli avaralõikeliste pükste vahel .

Hollywoodi  tänavatel jalutades on silma jäänud nii mõnigi nooruslikult minisse ning nahksesse jakki ja säärsaabastesse riietunud viiekümnendates naine või  julget poisipead ja efektseid kõrvarõngaid  kandev  noor ema. Eriliselt lemmikuteks on igas vanuses naiste seas kujunemas just värvikirevad ja  mustrilised pikad püksid,retuusid ja pilkupüüdvate printidega sukad.

SCENES ON CANVAS

Text: Maria Viidalepp, Photos: Private Collection, Media: Heart International Arts Magazine, January 2010

Lili Bernard with one of her paintings "Azucar: La Flamboyante Celia Cruz (1925-2003)”

Afro-Cuban American artist Lili Bernard’s life is as colorful as her paintings. Being on a hiatus from a successful acting career (Golden Years, The Cosby Show, Seinfeld) and having become a mother of six, she continues painting at her studio in Chinatown, Los Angeles. In this interview she shares her thoughts about her work, life, and being a woman.

Q: You’ve always had two big passions in your life – painting and acting? Have you always thought of yourself mainly as of a painter and an actor or are painting and acting just two ways among many to express yourself?

A: That’s a very good question. I’ve always thought of myself both as of a painter and an actor. There have been, however, times in my life when I’ve focused more on one medium than the other. For example, giving birth to six children in a ten-year span dictated that I’ve had to concentrate more on painting and less on acting for the mere reason that it would be daunting or at least challenging to try to get to auditions or rehearsals on time. Painting is something that I can do with the six children around me. I nurse the baby at the easel, while I stroke the canvas, and can incorporate the children and their indoor activities into the work environment at my art studio. The same could not be true, if I were a regular on a TV series, though I would welcome the work, of course! I’ve therefore been on a hiatus from acting professionally for about eleven years. Lately, I’ve incorporated my acting with my painting, through a multi-media work-in-progress which I call Ceiba de Cuba. It is a years-long project, in an embryonic stage, which weaves together my paintings, poetry, videography, playwriting and drama into one on-stage performance that tells stories which revolve around my being an Afro-Cuban expatriate of mixed heritage. With regard to the medium or genre in which I’ve been most prolific and upon which my soul depends most for its artistic expression — I would have to say, it’s painting. I definitely feel that I would literally die if I could not paint. I would find a way to continue painting, even if I had no sight, God forbid. I cannot say the same for acting, though I love the craft very deeply.

“My Ancestors' Arrival in Cuba” by Lili Bernard

Q: Your paintings are all very expressive, emotional, and intimate: they tell stories and look like movie scenes. Do you think that your being an actress has influenced you a lot as a painter? Have you ever considered working as a movie director?

A: Absolutely! My acting has impacted my painting and vice versa. I would love to direct a movie one day, though it would probably be a grassroots no-budget project. I have some close friends who are real professional filmmakers and so I’m familiar with all the steps they had to take to get to where they are. I wouldn’t pretend to ever be able to do what they do without a lot of hard work, preparation and experience of which I have none. In the meantime, I’ve been having fun directing and editing my friends in the little vignettes that I put together for the videography in Ceiba de Cuba.

Q: You are as charismatic as the Mexican artist Frida Kahlo, if you allow me the comparison. Has she or anyone else influenced the way you think about and do art?

A: Wow! What a compliment! How flattering! I love Frida Kahlo. Yes, she inspires my art; I have several books on her and have looked at her paintings for hours at a time. Her work is so sincere and vulnerable, yet powerful. I also have a strange relationship with Frida Kahlo’s biographical portraits, because I have been so prolific in an important aspect of life in which Frida Kahlo (to her profound chagrin) was not – childbirth. So her paintings speak to me in a most empathetic way. However, to tell you the truth, the ones who have influenced most the way I think about and do art are my parents and my children. From a very early age, my mom and dad have always nurtured my gift and to this day they continue to inspire my work by sharing information about my ancestry and my “Cubanismo” which feeds my artistic output. My children are by far my greatest earthly inspiration and my best critics when it comes to creating art. I’ve also been inspired by their own artistic work which is so pure and uninhibited. Spiritually, my father’s father, Abuelo José is a great inspiration in my work. He was a Mambí, an insurgent soldier in Cuba’s war of independence from Spain, a war correspondent, an author and a poet, an evangelical pastor who started and ran churches in Cuba and Jamaica, and a painter. I do believe that his spirit puts paintings and poetry in my mind while I sleep. I awake with images of completed paintings in my head or long poems that I’ve committed to memory in my dreams. It’s a really efficient step in producing art, through my dreams while I sleep. It becomes a matter of executing the images on canvas or typing the poems into my computer and performing the spoken word on stage. The work then flows out of me like a waterfall, without my really trying. I race with the limitations of time and with the obligations of parenting to create my art which has already been created in my head.

Q: You are married and have six (!) children. How do you manage to divide your time between being an artist and being a wife and mother?

Lili Bernard at work with her six children.

Lili Bernard and her happy family.

A: I don’t sleep much. That’s the key! Some times, in one week, I pull two all-nighters, with nights of one or two or three hours of sleep in between!  Then by the end of the week, I feel like I’m going to die of a heart-attack and I will sleep six or eight hours on that night. And it repeats like that, cyclically. Although I’ve been operating like that for several years now, I know that it’s transitory, that it will stop when my children are grown and gone. I know that if it weren’t for the responsibility, which I relish, of taking care of my six young children during the day; I wouldn’t be doing this. I wouldn’t be suffering like this for my art — nor, however, would I be painting so much. My children truly do impel me to create. There is also a real need to assist my husband in providing for our children. This is also a motivation. The sales of my paintings have helped with that. I watched my parents juggle six children and their careers and provide for us a wonderful life. My parents inspire me greatly to try and do the same, to stay true to my artistic career while being a responsible parent who, along with her husband, provides for the need of her children.

Q: Your studio in Chinatown also functions as a nonprofit art gallery called HABLA Underground which features besides your own work also the work of other artists. Could you tell me a bit more about why you’ve created the gallery and your future plans with it?

A: I created HABLA (Harvesting Asian Black Latino Artists), almost three years ago because it had become apparent to me that there is a terrible dearth in the main-stream art world of artists of color and of artwork in general that represents themes and images outside of the White realm. At first, the program revolved around youth mentoring. Last summer, I incorporated an adult artist collaborative. We call ourselves HABLA Underground, because the gallery we occupy is located in the basement of my art studio. Before, my children used to just play in that space, now it’s dedicated to the collaborative. The idea in bringing adult artists together is to share with other artists, regardless of their ethnic makeup, the platform that I have enjoyed for almost three years now, in having an art studio located in a premier, world-famous art gallery district. Rather than complaining about the situation in lack of representation for colored folk and rather than trying to chase down galleries, art dealers or museums that are not interested in representing our work or in taking the “risk” in doing so; we have created our own platform, our own shows, our own vehicle of exposure. Our collaborative is comprised of people of all ethnicities, including Caucasian. We work together as a family with a mutual interest in getting our work out to the public.

Look for more  www.lilibernard.com

The artist about her paintings:

"Homage to my Afro-Jamaican Ancestors" by Lili Bernard

Homage to my Afro-Jamaican Ancestors:

This painting is a eulogy to both of my Jamaican grandmothers’ forbearers who were sold on the auction block in Jamaica. I made that painting in just six hours, crying a lot and feeling the spirits of my ancestors in the room with me. I related most profoundly to the pregnant woman on the block and tried to show the dignity and hope that my ancestors maintained, despite the attempt of their oppressors to strip it away. I feel that I owe a lot to my ancestors, that I am their dream come true. I don’t want to let them down, so I keep toiling away through my artistic expression to try and help bring about some positive change to the world, if I humbly may, in how ever small a way.

" Carnaval en La Trocha" by Lili Bernard

Carnaval en La Trocha:

In this painting I tried to grasp some of that beautiful spirit of the Afro-Cuban people on the island which I left as a toddler – a spirit that is illuminated through their music and dance, through the colors that they wear. Theirs is a joy that radiates from deep within, despite the poverty surrounding them and the generations of subjugation and oppression from which they sprung and which they still endure in Cuba.  That painting is also filled with images of Santeria, Cuba’s Afro-Cuban religion, born of the Yoruba culture, the Ifá religion of the slaves, mixed with the Christianity which the slave masters imposed upon them. I’m not initiated into the religion, but I’m drawn to it, as a Christian and as an Afro-Cuban.

"Elias's Christ" by Lili Bernard

Elias’s Christ:

The story behind Elias’s Christ is one of my most sensitive ones. My son Elias has helped me to look at the glass half full as opposed to half empty. When he first lost his hearing in his right ear, at the age of four, from a virus; I mourned the loss tremendously. The hearing los was accompanied with temporary unilateral paralysis of the face, which was debilitating for him. Now, I am just so grateful that his face is no longer paralyzed and that he can hear at all, that he can enjoy the sounds that he hears through his left ear, and dance to them, that he is able to speak and communicate well, that he is healthy and strong, and growing. It has not been a hindrance for Elias in having hearing in only one ear. He excels in all aspects of life, including academics, sports, music and art. That painting is very special, because we created it together, shortly after the crisis. The very simple and beautiful image of Christ on the cross came to Elias on paper and pencil, when we were in church. Later, at home, I elaborated Elias’ image, by adding color and some other aspects, but it’s still his image, his vision of Christ. That’s why I call it Elias’ Christ.

Autor: Maria Viidalepp, Fotod: Joshua Sy ja erakogu / Ajakiri: Eesti Naine, detsember 2009

Vennad Gordonid Leivalauas möödujatele leiba jagamas.

Kaks veidi jahuste pükstega heledajuukselist ning pikka kasvu poissi tarivad bussi astudes enda järel tühje leivakaste. Hoolimata öisest tainasõtkumisest Los Angelese Armeenia linnaosa kirikuköögis ning juba kella neljast hommikul alanud pikast tööpäevast, paistavad nad rõõmsad ja rahulolevad. Floridast Californiasse kolinud vennad tegutsevad ühise unistuse nimel – luua oma pagariäri. Aasta hiljem jagavad nad Bicycle Bread Company nime all tegutsedes jalgratastel pätse laiali, omavad kodulehekülge bicyclebread.blogspot.com ning on küpsetanud kokku juba üle tuhande maitsva leiva.

Stephen ja Benjamin Gordon on 11-lapselise pere vanimad lapsed. Floridas elaval Norra-Šoti juurtega perel on leivaküpsetamine igapäevane tegevus ning selles osalevad väikeset peale kõik pere lapsed. Ema Jan Gordoni käest pärinevad ka vendade pagariäri populaarsemate leibade, kaneeli-rosina ja pune-basiilika, retseptid. Idarannikult läände kolisid vennad eri aegadel ja põhjustel. Vanema venna, Stepheni, tõid viis aastat tagasi Californiasse õpingud rahvusvaheliste suhete erialal Lõuna-Kalifornia Ülikoolis (University of Southern California). Ben, kes õpib nüüd samas ülikoolis ärijuhtimist, töötas  aasta pärast keskkooli Lõuna-Ameerikas Hondurases matemaatikaõpetajana ning järgnes vennale LAsse alles eelmisel aastal, et koos juba ammu peas idanema hakanud plaan ellu viia.

Järjekindlalt eesmärgile lähemale

Stephen postimajast saadud "leivakastidega"

Kuna Stephenil oli nelja ülikooliaasta jooksul kogunenud tänu oma avalale olekule märkimisväärselt lai sõpruskond, siis polnud vendadel äri asukoha valikuga pikemat mõtlemist. USC ülikoolilinnak, kus elab tuhandeid üliõpilasi, tundus sobilik pagariäriga alustamiseks. Esimesed paar kuud sõideti ööseks leibu küpsetama teise linna otsa, viljateri jahvatati käsitsi 30. aastat vana kivijahvatiga ning leivad toimetati bussiga USC ülikoolilinnakusse postimajast saadud plastkastides. Et hommikuks kella kümneks Leivalaud (Bread Table) kooli lähedale tänavanurgale üles seada, pidid vennad juba kella neljast ärkama ning leivad pakkima ja sildistama.  Möödakäijad said maitsta värsket leiba ning soovi korral ka järgmiseks leivajagamiseks oma tellimus vihikusse kirja panna. Tellimusi kogunes järjest enam ning poisid olid järjekindlad ja pidasid oluliseks igal teisipäeval ja neljapäeval kindlatel aegadel samas kohas olemas olla. Seetõttu tekkis ka vajadus kodulehekülje ja blogi jaoks, et teada anda  kui leivajagamist mingil põhjusel ei toimu.

Algul sai leiba tellida vaid Leivalauast, kus Ben ja Stephen pätsisoovid vihikusse üles kirjutasid

Preaguseks  on vennad oma klientuurile lähemale kolinud ning toimetavad leiba tellijateni jalgratastel. Väikese ürdiaiaga viktoriaanlikus puumajas asub ehe pagarituba koos kõigi leivaküpsetamiseks vajalike vahenditega. Kunagist tellimustevihikut asendab kodulehekülg, mille vahendusel saavad nüüd inimesed leiba tellida üle kogu linna. Koju kätte toimetavad poisid leivad vaid neile, kes elavad USC naabruskonnas. Teised peavad oma pätsidele ise Leivalauda järele tulema.

Vendade Gordonite leivategu

Vennad kasutavad leivaküpsetamiseks täisterajahu, mida nad ise nisuteradest jahvatavad. Jättes kliid ja nisuivad välja sõelumata, säilitavad nad  vajalikud mineraalid ja vitamiinid. Jahvatatud nisule lisatakse mett, õli, soola, pärmi ning lisaks ka gluteeni, et suurendada leiva valgusisaldust. Tainas mikserdatakse ühtlaselt kohevaks Hobarti nimelises mikseris ning pannakse siis kuivatusrestidele viieks minutiks paisuma. Niiske keskkonna tekitamiseks asetatakse restide alla kuumaveekauss. Pärast paisumist moodustatakse vahtrapuust laual tainast korrapärased pätsid ning lisatakse vastavalt retseptile kas ürte või rosinaid ja kaneeli. Enne kui küpsetusnõudesse asetatud taignapätsid 30. minutiks ahju pannakse, lastakse neil veel 12 minutit restidel kerkida. Pärast ahjust väljavõtmist on pätsidel tarvis kaks tundi toatemperatuuril kuivada lasta, et niiskus leibadest välja saada. Seejärel pakitakse iga päts kilesse ning lisatakse juurde ka silt koostisainete, leiva hoiustamise juhendi ja bicycle bread company kontaktidega.

Populaarseim leib on rosina-kaneeli

Värsked pätsid toimetatakse tellijateni jalgratastel

Pagariäri kui seltsielu kese

Vennad soovivad, et nende pagariäri kujuneks mõnusaks kogunemiskohaks, kus mängiks hea muusika ning seintel oleks maalid ja joonistused. Neile meeldiks idee pagariärist kui naabruskonna klubist, kuhu inimesed tuleks lihtsalt head seltskonda ja leiba nautima ning soovi korral oleks neil võimalus ka ise leivategemisprotsessis osaleda. Seepärast kaasavad nad juba preagu ümberkaudseid tudengeid oma töösse. Peaaegu iga päev astub keegi pagaritoast läbi, et leivategemist õppida või lihtsalt poisse aidata.

Peaaegu iga päev astub keegi pagaritoast läbi, et leivategemist õppida või lihtsalt poisse aidata.

Kaks korda nädalas ikka samale tänavanurgale ülespandavast Leivalauast on kujunenud üks omalaadsemaid tutvumispaiku noortele. Loengutest koju tulevad tudengid peatuvad, et paar viilu sooja rosinasaia maitsta, omavahel tutvuda ja juttu puhuda. Teisipäeva ja neljapäeva õhtuti kella viiest seitsmeni püsib tänavanurk elav ning inimrohke. Ka poiste pagariköögi külastamisest, kus vennad hea meelega huvilisi leivategemisel juhendavad, on kujunenud tudengite jaoks üks loomingulisemaid meelelahutusvorme. Erilist huvi eksklusiivse oskuse omandamise vastu näitavad üles just aga  rahvusvahelised tudengid, eriti indialased. Paljudele eurooplastele pole aga leivategu üldsegi võõras ning seetõttu korraldatakse vahetevahel ka külalisõhtuid, kus mõni välistudeng oma retsepti järgi pagaripoistele ja kogunenud seltskonnale ise leiba küpsetab.

Gordonite soovitused, kuidas leiba süüa:

Mõnusalt krõbeda koorikuga Gordoni-poiste leib

Ben:

Noorema venna Beni lemmikuks on ahjus krõmpsuks röstitud paks leivaviil, millele ta asetab vahetult peale ahjust võtmist sulama võiselt priske ja soovitavalt külma avokaadoviilu.  Kõige peale lisab Ben küpse tomatirõnga. Näpuotsatäis musta pipart on aga kogu maiuse võtmeks.

Steve:

Vanem vend Steve hindab puhast hõrku maitset ja lihtsat valmistusviisi. Tema arvates on ahjus kergelt pruuniks röstitud leib parim oliiviõli ja meresoolaga.

vaata lisaks: bicyclebread.blogspot.com

Tekst ja illustratsioon: Maria Viidalepp /Ajaleht: Postimees, Arter, november 2009

...Päris kasukatega end paljalt jõulutuju loomiseks muidugi ei piinata, kuid paljud armastavad pähe tõmmata karusnahkse vooderdusega läkiläki ning kanda seda näiteks koos maikaga...

Endiselt päikseline California valmistub pühadeks. Peamiste Los Angelese bulvarite kohal veavad tuhatnelja kappavad põhjapõdrad  tuledesäras jõulusaane kuhjatuna kingitustest ja maiustustest. Soojas tuules õõtsuvate palmide tüvedele on keeratud värvilised jõulutulukesed ning inimesed riputavad oma blogidesse üles Coca Cola kuulsa pühadevideo „Holidays are coming“ tunnistades, et õige pühademeeleolu saab hoo sisse just siis kui antud reklaam teleekraanile ilmub.

Lisaks jõuluehteis tänavatele ning ettevalmistustest toidupoodides püüavad inimesed pühademeeleolu tekitada kandes Jõuludega seonduvaid rõivaesemeid. Päris kasukatega end paljalt jõulutuju loomiseks muidugi ei piinata, kuid paljud armastavad pähe tõmmata karusnahkse vooderdusega läkiläki ning kanda seda näiteks koos maikaga. Mehhiklased kaubitsevad tänavatel villaste mütside- , kinnaste- ja sallidega,  mida kantakse aksessuaaridena miniseeliku ning paljaste säärte otsa tõmmatud lambanahkse vooderdusega talvesaabaste juures. Omamoodi tujutõstjad on ka LA kohalikud bum`id, kes on endale midagi pühadega seonduvat selga saanud või külge riputanud,  alustades mõnest ilusast kuuse- ja põdraaplikatsioonidega kampsunist kuni lõbusate punaste päkapikumütside ja kellukesteni välja.

Soovides kogeda aga euroopalikumat jõulumelu, võib külastada LA populaarset ostulinnakut „The Grove“, mis sarnaneb oma ülesehituselt veidi koduse Tallinna vanalinnaga. Keskuses mängib jõulumuusika ning linnaku keskel ägab ameerikalikult üle külvatud ehete all hiiglaslik ja uhke jõulupuu. Kaupluste vaateakendel säravad sädelevais peorõivais mannekeenid ning lastele on ehitatud päris maiustustest unelmate kommimaja. Peamine põhjus aga, miks Grove`i tervete perekondadega ning sõpradega tullakse, on iga tunni aja tagant kaubatänavale lastav lumevaht, mis sarnaneb tõepoolest ehtsate lumehelvestega, mis näole langedes ära sulavad. See hetk on aeg perekondlikuks fotosessiooniks – mantlite ja jakkide kraed tõstetakse külma kaitseks ülesse, kaela seotakse pikad villased triibusallid ning käpikutes käed tõstetakse kaamerale poseerimiseks kõrgele õhku, püüdmaks tehislumest helbeid.

Autor: Maria Viidalepp / Tervis Pluss, november 2009

Hetkel on Ameerikas üheks kõneainet pakkuvamaks dieediks Ultimate New York Body Plan, mille koostajaks on hinnatud toitumisspestialist David Kirsch. Põhiliselt kuulsuseid treeniv Kirsch pälvis ülemaailmse tunnustuse, viies modell Heidi Klumi kaheksa nädalat pärast tema teise lapse sündi taas tippvormi.

Tulemus saavutati puuviljadest, tärkliserikastest süsivesikutest ja vett kehas kinnihoidvatest toiduainetest hoidumise ning kergete raskuste ning kõrgete kordustega kardiotreeninguga. Programm on karm, iseäranis meile, eestlastele, kellest enamiku menüüsse kuulub must leib, kartul ning piimatooted. Võrreldes aga paljude teiste dieetidega tundus Kirschi dieet igati ohutu ning läks suures plaanis kokku ka minu enda nägemusega tervislikust toitumisest. Pidin dieedile minnes loobuma vaid puuviljadest, mis tundus esmapilgul võimatuna, ning  soolast ja tärkliserikastest süsivesikutest. Oma igapäevase jõutrenni asendasin soovitatud kardiotrenniga. Seetõttu eeldasin, et üleminek Kirschi kuuenädalasele programmile ei tohiks olla mulle ületamatuks väljakutseks ning otsustasin esmakordselt lühiajalise dieediga tutvust teha.

I nädal: Võõrutusnähud ning kohanemine dieediga

Kogu nädal läks suuresti dieedi, trenni ning sellega kaasnevate elumuutustega kohanemisele. Harjuma pidi sagedastest toidukordadest kinnipidamisega, et vältida nälgimist ning sellest tulenevat nõrkust, ärritatavust ning ainevahetuse aeglustumist. Nädala lõpul hakkas aga organism uutmoodi elukorraldusega harjuma ning esialgne väsimus oli asendunud hea enesetunde ning energiaga. Hakkasin nautima puhtaid maitseid! Muutusin toiduvalmistamises väga leidlikuks ning lisasin oma menüüsse seni kasutamata toiduaineid nagu näiteks avokaado, erinevad kalalihad, kalkuni ning lina- ja päevalilleseemned. Avastasin, et pikka päeva saab veel pikemaks venitada  väikese pooletunnise uinakuga, mis annab energiat õhtuseks  treeninguks.

II nädal: Liigne entusiasm – kõike ja korraga!

Kuna niigi tervisliku menüü puhul polnud kaloreid tarvis lugeda, tundus dieedipidamine lausa pidu! Muretsesin isegi, et söön päevas liiga vähe kaloreid ning kuhjasin taldrikule kõikmõeldavad juurviljad erinevais serveeringuis ning konsistentsis – seller, brokkoli, oad, lillkapsas, sibulad jne. Sellise „kõike ja korraga“ suhtumisega olin nädala lõpuks tõeline õhupall ning hoolimata uuest nädalast igapäevaselt manustatavale kiudainepulbrile ning kalaõlikapslitele, mis oleks pidanud mu kõhule hästi mõjuma, tundsin end väga halvasti.

Uueks nädalaks tegin nimekirja toiduainetest, mida peaksin kõhu korrashoiu huvides vältima: oad, herned, sibul, küüslaauk, laugud, redis, baklažaan, kõrvits, lillkapsas, brokkoli, kapsas ja kaalikad (teised „paisumist“ põhjustavad toiduained olid mu dieedist nagunii välistatud). Ühtlasi kavatsesin vähendada oma toiduportsjonite kogukust, juua rohkem vett ning vahetada hilisõhtused trenniajad varahommikuste vastu.

III nädal: Emotsionaalsed pinged

Kolmas nädal tõi kaasa emotsionaalsed pinged  ning psüühilise murdumise. Pidev dieediga tegelemine  ning koidueelsed trennid olid muutnud mind egotsentriliseks – mõtlesin ja rääkisin vaid toidust ning selle mõjust oma kehale. Tõdesin, et mistahes dieet mõjub sundolukorrana  peale minu ka minu lähedastele, kes peavad samuti uue elurütmiga kohanema õppima. Nädala lõpuks, mil kaal oli vaatamata  mu mõistlikule köögiviljavalikule, ainevahetust ergutama pidavatele  hommikustele trennidele ja kiudainejookidele hoopis tõusnud, olin enam kui pettunud. Nädalavahetusel  nautisin hommikust kaerahelbeputru puuviljadega ning ei öelnud ära klaasikesest punaveinist õhtusöögi kõrvale.

IV nädal: Tasakaalukamalt ja targemana edasi

Hetkeline murdumine mõjus lõõgastavalt nii mu psüühikale kui soolestikule. Lisaks olin enda jaoks avastanud maitsva ja abistava peedi-porgandi mehu, mida valmistasin ise ning millest sai mu igahommikune vitamiinijook. Nädal möödus suurepäraselt ning viperusteta. Kaal langes iga päev paarsada grammi ning enesetunne oli parem kui iial varem! Olin kerge vaevaga ülimalt distsiplineeritud. Dieedi suhtes võtsin hoiaku, et tegemist on täiesti normaalse toitumise ja  elustiiliga, mistõttu pole tarvis seda oma elu keskmesse seada.

V nädal: Programmi üllatuslik kõrvalnäht

Viiendaks nädalaks oli dieedist saanud mu elustiil. Järgisin suurema vaevata kõiki mängureegleid ning tundsin rõõmu säravpuhtast nahast ja järk-järgult väljajoonistuvast ja energiast pakatavast kehast. Täielikust heaolutundest oli aga midagi väga olulist puudu – nimelt testosteroonist, mis mõjutab lisaks luude tihedusele ja lihaste vastupidavusele ka libiidot. Madala testosteroonitasemeni olin jõudnud aeroobse treeningu ning hoidumisega toiduainetest nagu punane liha, puuviljad(C-vitamiin), viigimarjad, tume šokolaad ja enne trenni joodavad sheigid (vadaku valk ja glutamiin) ning treeningujärgsed süsivesikud, mis soodustavad selle vajaliku hormooni tootmist ja säilitamist kehas.

VI nädal: Ootamatu lõppakord

Astusin viimasele dieedinädalale sirgeselgselt vastu teadmata, mis mind kesknädalal ees ootab. Viimaste nädalatega olin oma kehale puhta toidu, sagedaste einete  ning tõhusa treeningprogrammiga pakkunud vaid parimat. Olin saavutanud täieliku kontrolli oma keha üle. Ühel päeval sattusin aga ootamatult olukorda, kus pidin enama kui kuue tunni jooksul läbi ajama vaid ühe proteiinibatooni ja veega. Näljatundeta elama harjunud hellitatud organism sai šoki – sain teada, mis on ärritatud soole sündroom.  Selle ühtedeks põhjustajateks on ebakorrapärane söömine ning kiudainetevaese toidu kestev pruukimine. Sellest piisas, et mõistus koju tagasi tuleks ning dieeditamisele rahuliku südamega punkt panna.

Kokkuvõte

David Kirsch`i kuus nädalat kestnud programm oli heast ettevalmistusest hoolimata väljakutse ka minu jaoks. Kuigi mul polnud erilisi probleeme treeningu või dieedi distsipliiniga, ei osanud ma arvestada dieediga kaasnevate kõrvalnähtudega ning sellest tulenevate emotsionaalsete pingetega. Samas kinnistas programm mu põhimõtteid ning tugevdas harjumusi seoses tervisliku elustiiliga, mis oli lisaks kaalulangetamisele ka ettevõetu eesmärgiks. Olen väga rahul dieedi käigus omandatud teadmistega, mistõttu oskan nüüd oma keha paremini mõista kui ka kohelda. Silmaga nähtavatest tulemustest rõõmustavad mind siidpehmeks ja säravaks muutunud nahk ning loomulikult enam kui 3kg kergem enesetunne. Siinjuures pean aga rõhutama, et kindlasti oleks kaalukaotus muljetavaldavam rohkemate ülekilodega alustajal! Kuigi arvan endiselt, et dieedi pidamine kiire kaalulangetamise eesmärgil võrreldes kogu elustiili tervislikumaks muutmisega võib tuua kehale rohkem kahju kui kasu, avastad omal nahal kogedes paremini kui mistahes õpetussõnu järgides, mida tähendab „tervislik toitumine“ just sinu jaoks.

Rohkem infot David Kirsch´i Ultimate New York Body Plan´i kohta leiad siit:

http://www.davidkirschwellness.com

Autor: Maria Viidalepp / Ajaleht: Postimees, Arter, november 2009

punk-yukata by Tsukikageya

Fruits, Decorer, Gothic Lolita – need , eelkõige Tokyo, kuid ka näiteks Helsingi ja  Londoni  tänavapilti elavdavad  stiiliröögatused pole kummalisel kombel veel Los Angelesse jõudnud. Hollywoodi aasialased jäävad silma mitte värvikirevalt ekstravakantse rõivastuse, vaid pigem silmatorkavalt hea stiilitaju ning trendikusega. Tihti paelub pilku mõni julge mustri või lõikega haut-couture`ilik rõivaese, mis lisab vürtsi üldisele must-hall värvigammale. Olenemata mõnest  seninägematust lõikest, neoonroosaks värvitud juustest või muust silmatorkavast stiililaenust, rõhuvad ööpäevaringselt kantavad tikk-kontsad ja hoolitsetud väljanägemine ülinaiselikkusele. Samasuguse elegantsiga suhtub punki ka Tokyo rõivabrändi Tsukikageya disainer Natsuki Shigeta, kes on ülemaailmset tuntust kogunud oma punk-rokilike yukata´dega. Õhukesest puuvillast kimonotele trükib ta 80ndate rokkmuusikute ja pungiga seondatavat sümboolikat – suured pinnad must-valget leopardimustrit, horisontaaltriipe, ahelaid ja Swarovsky kristallidega kaunistatud suitsetavaid huuli. Kimonote peale seotavad laiad vööd ehk obi´d on nahksed ja needitud või  on valmistatud koguni rohekast ussinahast.

Punkstiiliga on nakatunud ka latiinod! Kui terve eelmise siinviibitud aasta jooksul juhtusin tänaval nägema kõigest üht püstiaetud harjassoengu ning paari viisaka metallketireaga teksakostüümis stiilijüngrit, siis seda üllatavamana mõjub sel aastal lühikest kasvu latiinode uus stiilisuund. Kahe-kolmekesi metroojaamades provokatiivselt käituda püüdvad noorukid on second-handidest hangitud kulunud nahksed jakid valge korrektorpliiatsiga täis joonistanud, värvilised neoontoonides T-särgid selga ja lõhkirebitud teksad jalga või punasemustaruudulise miniseeliku koos kettide ja neetidega puusadele tõmmanud. Arvatavasti võimaldab enamjaolt taltsaste ja rahumeelsete latiinonoorte ringkonnas leviv uus stiil neil end lihtsalt värvilise harjassoengu abil visuaalselt pikemana lasta näida, millel ei tundu olevat midagi ühist algse punk-liikumise ning tõekspidamiste väljendamisega.

Vaata lisaks: http://pingmag.jp/2007/07/30/punk-yukata/

Tekst ja moejoonis : Maria Viidalepp /  Postimees : Arter, oktoober 2009

Hetketrend LAs: kerged maksipikkuses puuvillakleidid & leopardimuster!

Los Angelse õhk pole võrreldav Pariisi, Londoni ,Milano või mõne muu moepealinna õhuga. Seda juba seepärast, et siinne päike kuumab ühtmoodi heldelt aasta läbi. Niigi lämbe õhk on tihke erisustest ning kummalisusest, mida multikulturaalne ühiskond soosib. Siin ei saa rääkida ühtsest trendilainest või stiilitunnetusest juba ainuüksi seetõttu, et ringkondadesse jaotunud kogukondadel on peaaegu kõige suhtes ka erinev maitsemeel ja arusaam maailma asjadest, lisaks erinevad majanduslikud võimalused, huvid ja soovid. Sellegipoolest näivad Ameerika päikselise lääneranniku naised sel sügisel ihalevat ühte ja sama – mõjuda pisut koketeerivamalt kui seni.

Kuigi loomamustrite buum sai alguse juba eelmise aasta sügistalvisest hooajast, tekitavad neist kaks, leopardi- ja sebramuster, LAs aasta hiljem sensatsiooni! Kolm Hollywoodi esileedit, S.Johansson, W. Houston ja Madonna, põhjustasid  suve lõpul rohkelt kollast meediakära ilmudes ühele ja samale üritusele ühes ja samas hallikas Dolce & Cabbana leopardimustrilises kleidis. Nüüdseks on trend haaranud ka tavainimeste meeled, olenemata naha värvist, vanusest või isiklikust stiilist! Mis iganes suunas pead pöörates näen pilte justkui mõne kunstniku isiknäituselt: vastu metrooseina nõjatuval seljakoti ja kaabuga noormehel on jalas leopardinaha imitatsiooniga kingad ning rongile ruttav keskealine must naine pakib käigu pealt kokku oma sebramustrilist päikesevarju;  isesõitvas ratastoolis vana mees aitab kanda oma hallipäise südamedaami kulunud käekotti, mida värskendab sangade külge seotud leopardimustriline siidrätik;  üleni musta riietunud, oma nägu ja juukseid pearäti alla peitev moslemi naine ootab kohvipoe ees kedagi erilist, vihjates oma sisemisele põlemisele leopardikarva teravaninaliste tikk-kontstega. Leopardimuster on nõutuim nii rõiva-, pesu- kui aksessuaaripoodides nagu ka sebramuster kodukujunduses.

Teiseks moeilminguks on värvilised maksipikkuses ampiirkleidid, millesse Hollywoodi naised juba eelmisest sügisest justkui  univormi riietuvad. Võibolla on kestva populaarsuse põhjuseks California päikseliselt soe sügis ning lõike sobivus erinevate kehatüüpidega. Neid võib sobitada nii saabaste kui kingade, nii madalate kui kõrgetega. Ampiirlõige on büsti rõhutava joonega juhtides nii tähelepanu problemaatilisematelt kehavormidelt kõrvale. Kangad on pehmed ja kergelt läbipaistvad. Enesekindlamate kleidid võivad olla isegi nii õhukesest puuvillakangast, et varjatuks ei pruugi jääda ka kleidi all kantav õrn aluspesu. Juba jahedamaks muutuvate sügistuulte ning võibolla ka soovimatute pilkude eest kaitseb sel puhul suur villane sall.

LA naised on sel sügistalvisel hooajal tunduvalt koketsemad ning julgemad enese eksponeerimises. Eelmise aastaga võrreldes, mil tänavuse leopardimustrihulluse asemel võidutsesid EdHardy brändi t-särgid, värvilised pidžaamapüksid  ning kõikjal kantavad pruunid laianinalised “karukäpasaapad”, on USA lääneranniku naiste seas mõõtu võttev koketeerimisvajadus igati positiivne ning tähelepanuväärne muutus.

Dolce & Cabbana ihaldatavaim kleit

Blumarin and Dolce & Cabbana

Samal teemal: Laura Craik, Fashion Editor

Autor: Maria Viidalepp / ajakiri Stiil, juuli 2009

Olgugi, et ka sel suvel on moetööstus inspireeritud  rikkurliku preppy stiili mustritest ja kangastest , loetakse stiili siiski pigem klassikaks kui trendiks. Ameerika idaranniku ülikoolide koolivormist välja kasvanud stiil muutus trendiks 1970ndate lõpul, levides 1980ndate kestel hoogsalt üle maailma. Nüüdseks on endisest trendist kujunenud ülemaailmselt armastatud klassika.

Eksklusiivne eluviis ning mõjukus

Preppy’ks ei saada, vaid sünnitakse, kuid loomulikult pole kellelgi keelatud nende stiili järele aimata. Seetõttu ilmus 1980ndate alguses Lisa Birchach’i sulest koguni preppy stiili lahtiseletav käsiraamat pealkirjaga „Preppy Handbook“. Inimesed vaimustusid kättesaamatust ning ülimalt eksklusiivsest preppy’de elustiilist, püüdes seda nii oma riietuse kui elulaadiga jäljendada – imiteerimine on siiraim kompliment, nagu ütleb ka rahvas.

Enne veel, kui preppy’de rõivastus ülemaailmseks ja kõigile kättesaadavaks trendiks muutus, väljendas nende ühtmoodi, spetsiifiliste tunnusjoontega riietus kandja klassi ja kuuluvust. Taoline eriliselt korrektne ning klanitud välimus paistis silma ning eristas neid teistest ühiskonnakihtidest.

Ka  varasemad New Englandi eliit- ja ülikoolide kasvandike ühetaolised koolivormid ning neile esitatavad kõrgemad käitumisnormid ja traditsioonid tugevdasid noorte omavahelist sidet ning kuuluvustunnet. Nendest koolidest kasvas välja tõeliselt eksklusiivne ning mõjukas ühiskonnagrupp. Käies ühes neist „õigetest“ koolidest, võimaldas noorele sissepääsu „õigesse“ ringkonda või ihaldatud kinnistele majapidudele. Täiskasvanuna, olles kunagine Yale’i mees, tähendas see ligipääsu parimatele töökohtadele, takistusteta liitumist eksklusiivsemate klubidega või perepuhkusi luksuslikumates kuurortides, millest populaarseim on siiani Martha’s Vineyard Ameerika idarannikul.

Tõelise preppy ideaalkuju

Tõeline preppy on ideaalis atleetliku kehaehitusega, intelligentne ning sotsialiseeruv. Üldisteks iseloomuomadusteks on organiseeritus, põhjalikkus ning rõõmsameelsus. Klassikaline preppy riietub helgetesse pastelsetesse toonidesse nagu näiteks valge, helesinine ja -roosa, kollane või  leheroheline, millega ta väljendab oma sisemist enesekindlust ning heatujulisust. Preppy’de märgatav enesega rahulolu võib aga tihti mõjuda ülbusena, kuid seda iseloomujoont varjutab nende suurepärane suhtlemisoskus ning alati naerul suu.

Noored lahkuvad kodust ülikooli eranditult 18 aastaselt ning elavad enamuse oma noorusaastatest eraülikoolide kaitsvate müüride taga, saades vaid parimat hariduslikku ning komblusalast kasvatust.

Noormeeste seas on tervitusviisina enam levinud tugev käepigistus kui semulik embamine ning rängimaks suhtlusalaseks eksimuseks peetakse monogrammiga tänukaardi saatmata unustamist  mistahes puhul. Viisakusreeglid näevad ette ka mittesunnitud rõõmsameelsust, rahulikku kõnemaneeri ning oma vestluspartneri närvide hoidmist teda mitte liigselt ärritades. Arvestades preppy’de seas levivat sarkastilist huumorimeelt, enesekindlusest tulenevat ülbust ning teravat mõistust, võivad mõned end preppy’dega suheldes siiski veidi närviliselt tunda.

Kuuluvuslikku klubielu alustavad preppy’d juba ülikooli astudes, ühinedes oma koolide vennas- või sõsarkondadega. Hiljem, täiskasvanuna, on mõne harrastusseltsi või heategevusklubi liikmete nimekirja kuulumine juba puhtalt prestiiži küsimus.

Preppy organiseeritud garderoob

Peo- ja töölõunakutsetele on tavaliselt lisatud märge smart-casual, mis eeldab kutsutult formaalse ja igapäevase rõivastuse elegantset kokkusobitamist – lakk-kingad teksastega, ülikonnajakk vähem pidulikumate pükstega või sportlikud jalanõud lipsuga. Taoline libedal jääl balansseeriv stiil pärineb otseselt preppy rõivastusest.

Üldine stiil on puhas, klanitud ning taotluslikult rikkurlik. Iseloomulikumateks stiilielementideks on polosärgi üles keeratud krae ning vabalt ümber õlgade seotud kerge kudum. Meeste garderoobi kuuluvad peale lühikeste varrukatega polode ja kergete kudumite ka jämedast puuvillast chino-püksid (varieeruvad nii värvis kui pikkuses), põlvini ulatuvad bermuudad ning kerged peenemustrilised, tihti ruudu- või triibumustrilised, puuvillased vabaaja särgid. Preppy jalanõud on kompromissitult mugavad, sarnanedes purjetajate ja surfarite stiiliga. Seega sobivad suvisteks jalanõudeks enim kõige lihtsamad varbavahed või purjeriidest kingad.

Pingevaba ning elegantne on ka preppy naine, kuigi võib mõjuda oma klanitud ja pestud-triigitud  väljanägemisega koolitüdrukulikult. Preppy naistele meeldivad keha kuju järgivad  ning kvaliteetsetest materjalidest valmistatud rõivad. Rõivastus ei tohi olla ülemäära paljastav, seega sobivad preppy stiiliga pikavarrukalised oxford-särgid, mida kantakse alati plisseerseeliku või kitsaste teksaste sees. Samuti kannavad naised meelsasti pastelltoonides elegantseid puuvillast või linasest riidest kleite, mis võivad olla nii ühevärvilised kui ka  ruudu- , triibu- ja lillemustrilised. Aksessuaarina sobib mistahes riietusega hästiistuv kerge kardigan või sviiter.

Siinkohal peab mainima, et denimi osas ollakse tegelikult eriarvamustel, kuna osad ütlevad, et tõeline preppy ei kanna ealeski teksapükse. Need aga, kes seda teevad, valivad alati tumesinised või äärmisel juhul ka mustad, sest helesinised või hallid preppy stiiliga ei lähe.

Olulised pisiasjad

Preppy’d püüdlevad maksimaalse hoolitsetuse poole. Seetõttu elavad nad tervislikult, mängides tennist, harrastades purje- või ratsasporti ning  hoides kontrolli all oma toitumist. Puhas näonahk, kaunis päevitunud jume ning säravad juuksed on märk heast elust. Soengumood pole kunagi olnud liiga lühike ei meestel ega naistel. Naturaalset tooni juustele lisatakse kohevust ja sära heledamate triipudega, kuid kunstlikest värvitoonidest, nagu kärtspunane ja roosa, hoiab preppy eemale. Pikad sirged juuksed on lahtiselt seljal või kinnitatakse kangast pandlaga lihtsasse hobusesabasse. Kaunis näonahk saavutatakse pigem läbi sisemise hoolduse ning hooldavate pindmiste toodete kui tugeva meigikorraga. Peamine, et välimus oleks värske ja puhas.

Ameerika idakaldal, rohkem kui läänekaldal, on meesteriietuse aksessuaarina levinud klassikalised punutud vööd ning siirsakarist (india õhukesest triibulisest puuvillakangast) suvesärgid. Need, kes armastavad kanda lipsu, soetavad selle endale mõnest netipoest, kus on saadaval 50ndate täpimustriga lipsud.

Naiste aksessuaarideks on peamiselt teo- ja merekarpidest valmistatud hinnalised kaelakeed või ka ühevärvilised laiad plastikkäevõrud sportlikuma riietuse juures. Preppy’de armastatud disaineri Lilly Pulitzeri lillemustrilise suvekleidi juurde sobib aga suur tote bag, mille külge võib naiselikkuse rõhutamiseks siduda siidise kaelaräti. Meeste ainukeseks ehteks on tema kell ning siidpehme pügatud lõug.

Preppy riietuse kuldreeglid:

Ära kunagi kombineeri musta ja pruuni!

Ära kunagi kombineeri kulda ja hõbedat!

Vaata, et su kingad ja vöö sobiksid omavahel kokku!

Vaata, et su kingad harmoneeruksid sinu käekotiga!

Pikendatud seljaosaga särki kanna alati torgatuna värvli vahele!

Preppy brändid:

Lacoste

Polo Ralph Lauren

Gant

Brooks Brothers

J.Press

J. Crew

Vineyard Vines

Lilly Pulitzer

Libabrändid:

Gap

Abercrombie & Fitch

American Eagle

Tõeliste preppy’de elukohad:

New England

California

Maryland

Virginia

The United Kingdom

India

Text: Maria Viidalepp & Metro; Photos: Maria Viidalepp / Heart 2009

Although the LA metro system is still in its infancy in many ways, it nevertheless has its own unique virtues. Many of the stations feature fascinating works of modern art and Metro, the public transportation company in charge of the metro system, organizes free two-hour guided tours in the subway galleries. You can, however, also take the tour yourself, preferably on the beginning of a weekday when the train traffic is frequent. I myself rode through fourteen stops and got an exquisite art experience.

DIRECTION: Union Station to North Hollywood, the RED LINE

Union Station

Starting point. No art.

Civic Center

Artist: Peter Reiquam

Artwork: Civic Center Benches, 2004

Granite.

Artist:John Trevino

Artwork: Chinatown

Trevano adapts the Monkey King character from Chinese folklore to symbolically bridge the gap between  Chinatown ‘s tradition, commerce & its emerging pop culture.

Artist: Sarajo Frieden

Artwork: Venice

Frieden’s playful panorama captures the qamut of fun activities that characterize the canals, beach & boardwalks of this creative community.

Artist: Jonathan Borofsky

Artwork: I Dreamed I Could Fly, 1993

Fiberglass resin, sound element.

Pershing Square

Artist: Stephen Antonakos

Artwork: Neon for Pershing Square, 1993

Neon, aluminium.

7^th St / Metro Center

Artist: Noel Korten, Marta Perlas, Kipp Kobayashi

Artwork: Plantings, 2002

Concrete, lighting elements.

Westlake / MacArthur Park

Artist: Therman Statom

Artwork: Into the Light, 1993

Fabricated steel, dichroic glass, ceramic tile.

Artist: Sam Pace

Artwork: Leimert Park

Pace visually evokes one of LA’s best-kept secrets. Where else can you experience jazz, hip-hop, blues, poetry, artworks & great soul food then chill out I the park to play chess or dominoes.

Artist: Artemio Rodriquez

Artwork: The artist illustrates how East Los Angeles cemeteries honor its diverse history & reflect the community’s sense of family & soul.

Artist: Joly Zellen

Artwork: Miracle Mile

Zellen contrasts the formality & grace of the Wiltern Theater’s Art Deco architecture against the dizzying flurry of business along Wilshire Boulevard.

Wilshire / Vermont

Artist: Peter Shire

Artwork: Los Angeles Seen 1996, Painted steel.

Vermont/Beverly

Artist: Peter Colin

Artwork: Narrative Photograms

Storytelling is an important part of our cultural growth and behavior. These energetic images produced by  a photogram process tell stories that reflect the idea of the journey & passages, memories & thresholds that define our lives.

Vermont / Santa Monica

Artist: Robert Millar

Artwork: Untitled, 1999

Cement, polycarbonate, fluorescents.

Vermont / Sunset

Artist: Michael Davis

Artwork: Untitled, 1999

Copper, gold planting, stainless steel, granite.

Artist: Karl Abramovic

Artwork: NOHO Arts District

Inspired by the atmosphere of the NoHo theatre district, Abramovic has depicted the featured at the Whitefire, El Portal, Secret Rose & Raven Theatres.

Artist: Bob Zoell

Artwork: Griffith Park

Zoell depicts Griffith Park as a whimsical, fun environment boasting many attractions. Covering 4000 acres, it’s the largest municipal park in the United States.

Artist:John Trevino

Artwork: Chinatown

Trevano adapts the Monkey King character from Chinese folklore to symbolically bridge the gap between  Chinatown ‘s tradition, commerce & its emerging pop culture.

Hollywood /Western

Artist: May Sun

Artwork: Untitled 1999

Red car replica, ceramic tile, granite, copper, porcelain, enamel panels.

Artist:John Trevino

Artwork: Chinatown

Trevano adapts the Monkey King character from Chinese folklore to symbolically bridge the gap between  Chinatown ‘s tradition, commerce & its emerging pop culture.

Artist: Ronald J. Llanos

Artwork­: Van Nuys

Llanos depicts a series of Valley characters amidst the commercial hub-bub of Victory Boulevard & Van Nuys Boulevard.

Artist: Manny Cosentino

Artwork: Echo Park

Cosentino depicts Echo Park as an idyllic setting for a wide range of activities  & festivals close to downtown.

Hollywood / Vine

Artist: Gilbert “Magu” Lujan

Artwork: Untitled, 1999

Ceramic tile, porcelain tile, film reels, cast acrylic benches.

Hollywood / Highland

Artist: Walter Martin & Paloma Munoz

Artwork: Travelers

These photographs depict snow globes sculpted by the artists themselves. The winter wonderland vignettes traditionally associated with snow globes have been supplanted with their baggage through blankets of bitter cold. Dressed in light attire, they appear ill equipped for an unexpected exile into the harsh elements & an unknown destination.

Universal City

Artist: Margaret Garcia

Artwork: Untitled, 2000

Hand painted ceramic tiles.

North Hollywood

Artist: Anne Marie Karlsen

Artwork: Untitled, 2000

Ceramic tile.

Autor: Maria Viidalepp / ajakiri Stiil mai 2009

Safari mitmetähenduslik fenomen

Sõna “safari” tähendab Swahili keeles pikka teekonda või rännakut. Inglasest maadeavastaja Sir. Richard Francic Burton oli üks esimesi , kes selle sõna ka inglise keeles kasutusele võttis ning 19. saj. lõpul mõisteti selle tähendusena ekspeditsioone ja jahiretki Ida-Aafrikasse.  Alates 1950ndatest märgib “safari” moemaailmas  teatud kindlat stiili, mille põhielementideks on khakivärvi (pärsia keeles tolmu ja liiva toon) lõõtstaskutega safarijakk ja samast riidest lühikesed püksid, viltkübar või õlgkaabu ning loomamustrid. Safarirõivastusest ülevõetud esemetest on eriliselt populaarseks osutunud mugav ja funktsionaalne, nelja või enama taskuga, pihalt vöötatav jakk,  mille kandsid  ülemaailmselt tuntuks näitleja Roger Moore James Bondina ning 80ndate kultus-seriaali Dallas tegelane J. R. Ewing.

Tänaseks on aga safari stiil moes märksa laiamõistelisem ning eklektilisem. Disainerid mängivad traditsioonilise safarirõivastuse põhielementidega nii materjalis kui värvis, kuid üldiselt kuuluvad stiili  looduslikust toorsiidist, linasest, kanepi-, khaki- ja puuvillariidest valmistatud  rõivad ning puust, nahast ja metallist aksessuaarid, nagu kotid, ehted ja vööd. Aksessuaaridena on kasutatud ka koloniaalajastusse kuuluvaid detaile: laia servaga pehme kaabu (cavalry hat), traatraamidega päikeseprillid, messingust nööbid, ratsasaapad ning kaelasidused. Eelistatakse neutraalseid, päikese poolt pleegitatud ja looduses leiuvaid toone, nagu nahk, khaki, oliiviroheline, beež, pruun ning must, mida kõrvutatakse kontrastse särav-valge, erepunase, kollase ja oranžiga.

Safari stiil on väga levinud ja armastatud ka sisekujunduses. Tumedad puitpinnad, ripp- ja korvtoolid, vitstest punutud riidekirstud ning vaheseinad, keraamilised savinõud ja efektsed kodutekstiilid. Soome brändi Marimekko kangadisain nii rõiva- kui kodutekstiilina on läbi aegade sisaldanud Aafrika loodusest inspireeritud mustreid, sümboleid ning värve. Muu hulgas leiab sel kevadel Marimekko kollektsioonist vahvaid värvilisi mustreid elevantide, pikajalgsete pelikanide ning triibuliste sebradega.

Ralph Lauren’i võluv interpretatsioon

Esmakordselt tõi safarikostüümi moelavadele vanameister Yves Saint Laurent, tekitades sellega aastal 1968 moepressis sensatsiooni. Ralph Lauren’i seekevadine kollektsioon on aga särav ja külluslik näide safari stiili interpretatsioonivõimalustest. Show algul lavale astunud modell, kandes kuldselt säravaid haaremipükse, silmini vajunud laiaservalist kaabut ning lõhkirebenenud ja üleskääritud varrukatega tihedast puuvillast safarisärki, oleks justkui saabunud otse mõnest Põhja-Aafrika kõrberiigist, seikluslik ja võluv. Komplektid, mis koosnevad stiili traditsioonilistest esemetest ja tegumoodidest oleksid justkui juba ammu nähtud, kuid ometi mõjuvad oma kuldselt küütlevates luksuslikes materjalides uudselt ning ihaldusväärselt. Lauren on täiendanud kõrberahavaste puhast  must – valge – khaki värvigammat soojalt helklevate kuldsete ja kreemjate toonidega, kombineerides omavahel toorsiidi, puuvilla, lina ja lõnga. Pruunid Indiana Jones’i stiilis kaabud, kontsadele tõstetud nahast sandaalid, pikarihmalised klappkotid ja punutud nahkvööd puusadel, millele on kinnitatud kullaläikelised nahkümbisega joogipläskud on oluline osa kollektsiooni tervikust. Särav-valged ja mustad pükskostüümid on oma lõigetelt ehtaraabialikud, samas värskelt kaasaegsed, kantuna koloniaalajastu hõngust. Siidiste ja metalsete heegeldustega õhtukleitide esitluse lõpetab Somaaliast pärit modell Ubah Hassan, kes kannab kuldset tuppkleiti efektse piduliku turbaniga.

Gucci imeline eksootika

Itaalia disainer Frida Giannini kevadises kollektsioonis Guccile on mõõdukas annus elegantset lohakust ning mõõtmatus koguses igatsust eksootika järele. Helesinise Vahemere värvidemöllus  maailm, džunglitaimestiku lopsakas ilu ning lõunamaade hingematvalt kaunid loojanguvärvid vahelduvad safari looduslike toonidega. Vabat ja sensuaalset stiili rõhutavad naiselikud nahast peenerihmalised seljakotid, mis on arvatavasti selle kevade üllatuslikumaks trendiuudiseks, seda enam, et need on mõeldud kandmiseks kingadega. Giannini on safarijaki tüüpilised tunnused leidlikult üle kandnud nii minikleitidele kui seelikutele, lisades eridetaile nii taskutele kui vöödele. Tähelepanu väärib punakaspruunist nahast traditsioonilise safarijaki lõike ja tegumoega tagi. Mahukaid ja funktsionaalseid lõõtstaskuid ning pannaldega rihmu võib näha nii lühikestel kui pikkadel pükstel. Siidjalt lendlevad õhtukleidid näivad justkui ilma õmblusteta, mustriks sinise laguuni erinevad varjundid ja palmilehtede sume siluett.

Kommivärviline futusafari

Brändi Just Cavalli kevadsuvine kollektsioon kandis iroonilist pealkirja „Tagasi loodusesse”, esitledes digitehnloogiliste printidega dekoreeritud kaheksakümnendate stiilis noorte peorõivaid. 2005nda aasta meeletu priiskamine luksuslike materjalidega, nagu efektne püütoni ja krokodillinahk, mis ajas loomakaitsjad tagajalgadele, pole praegustes oludes enam mõeldav, kuid sellest hoolimata võib sel kevadel moelavadel näha kauneid loomamustreid. Disaineriduo Eva Ja Roberto Cavalli showl jalutavad  liivaga kaetud poodiumil kommivärvilistes sebra- ja leopardimustrites platvormkingades modellid. Kaheksakümnendate noortemoodi rõhutavad disainerite porteepiltidega valged lohmakad T-särgid, liibuvad minikleidid ning neoonvärvid. Naiste poolläbipaistvad leopardimustrilised lendlevad suvekleidid on linnadžunglis kindlasti pilkupüüdvalt ohtlikud, äratades oma kirevusega soovitud tähelepanu. Mehed on riietatud üleni mustrilisesse kangastesse, mõjudes sel viisil ürgselt agressiivselt.

fotol: Magdalena Suazo oma ateljees

Üks Hondurasest pärit pereisa imestas esiteks vastu, et kas meie, eestlased, ei peagi siis quinceanos’t ja rääkis siis, et niiviisi kutsutakse tütarlapse 15. sünnipäevapidu. Ladina-Ameerika kultuuris tähistab see sündmus väga tähtsat etappi noore tüdruku elus – neiust sirgub naine.

Järgmisel päeval võtsin ette jalutuskäigu LA all-linnas, kus ühel tänaval asetseb kõrvuti üle kahekümne ballikleidipoe. Vikerkaarevärvilisse vahusesse kleidimerre uppunud butiigid olid tol päeval uudistajatest tulvil: otsiti sobilikke peorõivaid kooli lõpetamiseks, pulmadeks, leeriks, ristimiseks, sünnipäevaks ja teisteks pidulikeks sündmusteks.

Mingil põhjusel on printsessikleidid valmistatud peenepihalistele mannekeenidele, arvestamata ladina naise üldiselt lopsakamat kehakuju. Seetõttu on poes palgal ka professionaalne õmbleja, kes võtab kliendilt mõõdud, et välja valitud kleit kandja kehatüübile sobivaks kohendada. Kleitidega varustavad poode kohalikud vabrikud ning kui poest sobivat tegumoodi või värvi ei leia, saab meelepärase endale tellida, kasutades kleidifirmade kataloogi abi.

Astunud sisse järjekordsesse värvidemöllu, märkasin proovi­kabiinide juures kaht noort tüdrukut, ühel seljas säravvalge pärl­tikanditega õhtukleit. Oletasin, et kleit on kindlasti quinceanos’e tähistamiseks. Tuli aga välja, et tüdrukud on õed ning et üle 700 dollari maksev kleit ostetakse kahe peale: vanemale õele leeripäevaks ning aasta nooremale tema 15. sünnipäevaks. Kuna ühe pere tüdrukute tähtsad päevad langesid samale kevadele, ei saa perekond kahte eraldi kleiti lubada ning valitakse kleit, mis sobib nii kirikusse kui ka peosaali.

Küsisin, mida tehakse hinnalise kleidiga hiljem, pärast pidustusi, ning tüdrukutega kaasas olnud vanaema tõdes, et suurt ei midagi – tema kunagiseks quinceanos’eks õmmeldud uhke kleit seisab mälestusesemena tänini puutumatult kummutis.

Ladina-Ameeriklaste quinceanos

Quinceanos’e tähistamise traditsioon pärineb 18. sajandi alguse Mehhikost, mil tollane frankofiilist president Porfirio Diaz selle Prantsusmaa õukonna debütandiballi eeskujul algatas.

Prantsuse õukonnakultuuri eeskujul kuulusid juba tollal peo juurde valss ning chambelan – noormees, kes on peoõhtul sünni­päevalapse kaaslane. Quinceanos’e mõtteks on sümboolne hüvastijätt lapse-eaga ning avalik vihje kogukonna noormeestele, et neiu on jõudnud naiseks võtmise ikka. Kui veel paar põlvkonda tagasi järgnesid quinceanos’ele seetõttu enamasti kohe kihlus- ja pulmapidu, on tänapäeva tüdrukute ambitsioonid enamasti siiski teistsugused.

Quinceanos on oma korralduselt väga tseremoniaalne. Kuna enamik ladinaameeriklasi on roomakatoliku usku, siis sisaldavad pidustused ka teatud tüüpi religioosseid toiminguid. Enne peoõhtut minnakse kirikusse, kus sünnipäevalaps kinnitab perekonna, sugulaste ja sõprade juuresolekul oma usku, mis on tunnistuseks tema vaimsest küpsusest. Kingitusteks on tavaliselt religi oossed sümbolid, nagu roosikrants, piibel, rist või skepter, kuid kombeks on kinkida ka uhkes kleidis ja elusuuruses laps-nukke, valmistamaks noort neidu ette tulevasteks emarõõmudeks.

Pärast tseremooniat kirikus suundutakse tüdruku vanemate koju või üüritud peosaali. See, kui uhkelt pidu on korraldatud, sõltub aga enamasti ristivanemate majanduslikust ning sotsiaalsest staatusest. Ristivanemad ja eriti ristiisa mängivad kogu päeva korralduses tähtsat rolli, võttes enda peale kogu vastutuse peo õnnestumise eest. Ristiisale on pidu märgiks sellest, et ta on edukalt täitnud kiriku ees oma kohustuse ristitütre religioosse kasvatuse juhendajana.
Pidulik vastuvõtt sarnaneb suures osas traditsioonilise pulmavastuvõtuga. Quinceanera saatjaskonna olulisemad liikmed on ristivanemad ning chambelan, kelle ülesanne on sünnipäeva­laps avavalsiks põrandale viia. Chambelan annab seejärel pärast paari tantsusammu neiu üle isale või mõnele teisele tüdruku meessoost lähisugulasele ning viimased keerutused kuuluvad peopere­mehest ristiisale.

Unistuste elluviija Magdalena Suazo

All-linna melust ja kaubitsemisest eemal, ühel vaiksel kõrvaltänaval, märkan silti „Stacy & Kathy Bridal”. Sisse astudes olen rõõmsalt üllatunud: tegu pole järjekordse uhkeid kleite pilgeni täis topitud äriga, vaid hoopis eheda õmblusateljeega, kus mannekeenide seljas olevatele kleitidele on tolmu kaitseks kiled ümber mässitud ning nähtaval on õmblustarbeid, kangaülejääke ja muud iseloomulikku.
Õmblusmasina tagant tõuseb püsti noor naeratav naine – ateljeeomanik Magdalena Suazo (29), kes on erinevalt all-linna kleidiäride müüjatest nii suuteline kui ka valmis minuga inglise keeles vestlema. Pärast kahte aastat kestnud õmblustehnoloogiaõpinguid Hondurases kolis Magdalena koos perega LAsse eesmärgiga suuremas linnas oma äri rajada. Ettevõtliku tüdruku sõnul polnud selles midagi keerulist: õmblusmasin oli juba olemas ning kui tulid esimesed tellimused, läks kõik edasine sujuvalt.
Magdalenalt saab tellida kleite mis tahes üritusteks, kuid enim tellitakse neid kooli lõpetamisteks, pulmadeks ning loomulikult quinceanos’eks. Sel päeval oli Magdalenal parasjagu käsil pulmakleidi õmblemine. Kui 15. sünnipäeva kleidi puhul ei tule kõne allagi kasutada recycling-meetodit, siis pulmakleidi puhul küll. Magdalena oligi ostnud kostüümipoest heas korras suurenumbrilise kleidi ning kuna pruut on väga väikest kasvu, jätkub kangast ka väikese boolerojaki jaoks.
Taolised leidlikud ja samas lihtsad lahendused ning professionaalne ja kiire nõelatöö on kindlustanud noorele õmblejannale ustava klientuuri ja hea maine. Kangad ja muu õmblustööks vajaliku saab Magdalena LA all-linnas asuvatest, 90. blokist koosneva moetänava (fashion district) kangapoodidest ning ühe kleidi valmisõmblemiseks, alates proovidest kuni lõpptulemuseni, kulub Magdalenal tavaliselt kolm päeva. Kliente on naisel piisavalt, sest kleitide hinnad on taskukohased ning kindlasti odavamad kui suurtes kaubamajades.
Parajasti siis, kui Magdalenaga vestlesin, astus ateljeesse ema koos kahe tütrega. Vanemale oli vaja kleiti põhikooli lõpupäevaks. Magdalena pani kliendid istuma pehmetesse tugitoolidesse, mille esisel laual lebasid virnas moekataloogid, piltidel numbrid peal. Tegelikult polnudki need päris kataloogid, vaid kaustad Magdalena enda kogutud ajakirjaväljalõigetega pulma- ja peoajakirjadest. Need võimaldavad kliendil valida endale meelepärase tegumoe ja värvi.
Mõnekümne minuti pärast olidki naised oma esialgse valiku teinud ning palusid Magdalena appi arutama. Tüdruk oli välja valinud õhtukleidid paljastava seljaosa ja pika säärelõhikuga. Ema näitas näpuga fotodele ning küsis tegumoodide hindu, mis osutusid 200 ja 400 dollari vahel kõikuvaiks.
Magdalena soovitas aga vihjamisi nii esi- kui seljadekolteed natuke kahandada, et kleit modellist veidi erinevate kehavormidega tüdrukul seljast maha ei libiseks. Tüdruk otsustas dekoltee vähendamise asemel hoopis laiade, risti üle selja jooksvate trakside kasuks. Magdalena kirjutas seejärel üles piltide numbrid ning numbrite taha selgituse, millist osa pildil olevast kleidist lõike tegemisel arvestada, ning leppis kokku aja, mil ema ja tütred tulevad kangast valima.

Suazo valmistatud kleidid

Autor: Maria Viidalepp /ajakiri Stiil aprill 2009

Kõige lihtsam kets kujutas endast kunagi tavalist ja tagasihoidlikku kautšuktalda lõuendiriidest pealise ja paari puuvillanööriga. Täna, kaks sajandit hiljem annab ketsi sisse paigaldatud seadeldis meile aga teada, millal asume Wi-Fi levialal.

Lisaks tehnoloogiauuendustele pööratakse ketside-tenniste puhul aina kasvavat tähelepanu ka disainile ja kontseptsioonile. Nii võime jalas kanda elegantseid disainertenniseid komplektis ülikonna ja lipsuga või valida endale tennistepaar sõltuvalt sõnumist, mida selle disain edastab.

Lihtsast ketsist tehnoloogiaimeni

Tenniste sünnimaaks on Ameerika. Algselt tähistati kautšukitalla ja lõuendiriidest pealiste ning nööridega kingi sõnaga „keds” (siit ka eestikeelne nimetus „ketsid“), hiljem teenisid nad rahvasuus hüüdnime sneakers , kuna nendega sai käia nii vaikselt, et see võimaldas lausa hiilida (…you could sneak up on someone…).

Aastast 1892 , mil U.S Rubber Company oli valmistanud esimesed ketsid kogu maailmas, oli möödunud täpselt 25 aastat. Üleameerikaline populaarsus ning masstoodang saavutati aga Marquis M. Converse 1917. aastal müüki tulnud Converse All-Stars tennistega, mis olid spetsiaalselt mõeldud korvpalli mängimiseks. Kodumaalt kaugemale levisid nimed chucks või connies tänu Indiana korvpallitäht Chuck Taylorile, kelle järgi see tennisteliin hiljem ka nimetati.

Ka edaspidi kasutati tuntud sportlasi kui suuepäraseid brändinime levitajaid. Näiteks sakslase Adi Dassleri 1924. aastal loodud spordijalatsibrändi adidas kandis 1936. aasta olümpiamängudel tuntuks tollane jooksustaar Jessie Owens, võites neli kuldmedalit.

Adi vend Rudolph Dassler rajas aga 1940ndate lõpul praeguseks üldtuntud brändi Puma.

Kuni 1950ndateni kanti tenniseid peamiselt sportides, ent kui kinolinale tuli film „Rebel Without the Cause” teismeliste iidoli James Deaniga peaosas, muutusid lihtsad tennised noorte jaoks tõeliseks moeröögatuseks.

Tenniste müük kasvas plahvatuslikult aastal 1984, mil juba kümme aastat tegutsenud Kreeka võidujumalanna nime kandev spordijalatsifirma Nike (kunagine RBS - Blue Ribbon Sports) sõlmis lepingu NBA korvpalluri Michael Jordaniga, kes kandis spordijalatsid nimega Air Jordans’ peaaegu kuulsaimateks maailmas.

Kuna konkurents erinevate tennistetootjate vahel iga aastaga aina kasvas (Nike, Reebok, Adidas), hakati nuputama, kuidas muuta oma tenniseid stiilsemaks lisades erksaid värve, mõeldes paelkinnituse kõrvale välja teistsuguseid lahendusi ning pannes rõhku uutele tehnoloogiatele nagu õhupadjad, vedruga sisetallad jne. Tenniseid hakati tootma kõikvõimalikeks sportlikeks tegevusteks, sealhulgas käimiseks, jalgrattasõiduks, rulatamiseks ja üleüldiseks vabaks treeninguks. Tenniste hind tõusis aga kõigi nende stiliseeringute ja uute tehnoloogiate lisamisega taevasse.

Üheks hiljutisemaks tehnoloogiaimeks võib kindlasti pidada Montrealist pärit disaineri Stefan Dukaczewski Wi-Fi tenniseid. Oleme jõudnud aega, mil internetiühendus võimaldab meil vahetada või kätte saada ükskõik millist laadi informatsiooni ükskõik kus. Oluline on aga teada, kus meie ümber on parajasti Wi-Fi. Seega mõtles Dukaczewski välja seadeldise, mis hakkab Wi-Fi olemasolu korral sinu jalanõul vilkuma.

Konseptuaalne ketsiäri

Ärimaailmas hakkab üha olulisemat rolli mängima brändi või toote kontseptsiooni olemasolu. Kõikidel tuntumatel spordijalatsite brändidel on suuremates maailma linnades oma nn concept store’id ehk poed, mis esitlevad kogu oma välimuse, materjalikasutuse, värvipaketi ja väljapanekuga vastava brändi olemust, kontseptsiooni. Ja kuna jalanõud on väga efektiivsed sõnumiedastajad, leiavad disainerite ja brändijuhtide ideed sellel viljakal pinnasel tee teostuseni.

Tänapäeval teevad näiteks mitmed tuntud spordijalatsibrändid koostööd erinevate disaineritega, et luua eksklusiivseid disainerkollektsioone. Hiljuti sõlmis Nike koostöölepingu ühe California elustiilibrändiga Triumir, mis nägi ette jalatsidisaini Hiina rulapoele fly.

Nike’i esindus soovis, et disainimisel lähtutaks Pekingiga seostuvatest elementidest, nagu tolm, liiklus, kiirteed, nuudlid ja Taevase Rahu väljak.

Tulemuseks oli klassikaline valge-punane-must-hall värvipalett, kus valget ninaosa võib tõlgendada kui sümbolit valgest maskist, mida inimesed kannavad tolmu kaitseks ning musta nahkpida kui asfalti. Kannaosa risti-rästi peen triibumuster vihjab arvatavasti siis üksteise peal asetsevatele kiirteede võrgustikule ning Pekingile kui nuudlilinnale. Taevase Rahu väljaku sümboli peab aga igaüks tahtmise korral ise leidma.

Tänapäeva töökeskkonnad on muutumas. Siiamaani kestnud üsna rangesse kontorirõivastuse etiketti, mis nägi meeste puhul ette lipsu, ülikonda ja kõike muud sinna juurde kuuluvat, suhtutakse täna üha leebemalt. Firmad püüavad niiviisi luua veidi vabamat ja loovamat töökeskkonda ning paljud tennistetootjad on muutusi ärimaailmas arvesse võtnud-

näiteks disainer Alexander Mcqueeni Pumale disainitud soliidsed mustad tennised (Puma AMQ Vascular) meenutavad eemalt vaadates pigem šikke lakk-kingi kui sportlikke jalanõusid, samuti mõjuksid ülikonnapükste all kameeleonlikult adidase mustast täisnahast minimalistliku disaini ja õhukese kautšuktallaga tennised (Adidas Stan Smith II). Nike’i Jordan Men’s Blase täisnahast elegantsete tenniste iseloomustamiseks on vaid kolm ingliskeelset kõlavat sõna: sexy, casual & classy.

Isegi brändid nagu Diesel ja PF, mis on üldiselt orienteeritud eklektilisele tänavastiilile, pakuvad ülikonna juurde stiilseid ja tagasihoidlikke tumedaid jalatseid.

Disaini oma ketsid ise!

Tõelisi kunstiteoseid võib aga otsida erinevatelt sneakers art lehekülgedelt, kus leidub nii tenniste-temaatikale pühendunud kunstnike töid kui ka tennistemaalijate meisterlikku käsitööd. Tenniste-ekspert Suzy Kassem jagab portaalis sneakers.about.com algajatele tennistedisaineritele nõuandeid viljelemaks kontseptuaalkunsti uusimat vormi.

Alustuseks soovitab Kassem valida oma „lõuendiks“ lumivalged nahast või vinüülist tennised. Lõuend-kangas sobib ka, kuid hoiatab, et see on algajale märksa keerulisem pinnas. Kui õiged tennised olemas, tuleb kavandada täpne joonis oma disainist. Pole oluline, kas joonis valmib paberil või arvutiprogrammi (Photoshop, Illustrator) abil – kavand on vajalik, et mõlemad tossud näeks pärast ühesugused välja.

Järgmiseks vaata välja, milliseid värve oma töös vajad, ning vali kohalikust kunstitarvete poest sobivad värvid markerite näol (paint markers). Õrnad ja vesised markerid ei sobi – parim valik on tihedaima konsistentsiga töövahendid. Oluline on valida ka õige jämedusega otsikud lähtuvalt oma disainist. Mida detailiderohkem, seda väiksemad peaksid olema otsikud, suuremate pindade katmiseks sobivad jämedama otsaga markerid.

Vaja oleks soetada ka kinnitus-sprei (Clearcoat), mida tuleb tööle piserdada pärast esimest kuivamispäeva, et värvid kenasti pinnale kinnistuksid.

Kui kõik vajalikud vahendid on olemas, on aeg oma idee ellu viia. Nagu üldine maalitehnika õpetus ette näeb, peaks liikuma kõige heledamast toonist tumedamateni. Tennised tuleb kuivama jätta kolmeks-neljaks päevaks. Kui meistriteos valmis, tasub seda kindlasti esitleda vastavates netigaleriides – võib-olla tuleb just sinul disainida mõne jalatsibrändi järgmine limited edition kollektsioon.

• Kel aga julgust pole kohe terve tossu kallale asumiseks, võib täiendada oma juba olemasolevaid tenniseid mõne maalitud detaili või mustriga. Selleks on olemas abistav sprei nimega Workable Fixative, mis lubab töötada pintsliga, sest kui midagi läheb viltu, saab vea tänu spreile kergesti eemaldada ja edasi liikuda. Lisaks pakutakse juba valmis maalitud kleebiseid ning muid kaunistusi, millega oma jalatsipaari dekoreerida ja isikupärasemaks muuta.

Vaata ka:

Tennistefännide rõõmuks on olemas internetilehekülg sneakerhead.com, kust võib leida nõuandeid tenniste hoolduseks, informatsiooni uusimatest tehnoloogiatest, disainidest ning brändidest. Samuti on leheküljele üles riputatud definitsioonid, mille järgi saab kindlaks teha, kas omatakse originaale või võltsinguid.

Populaarsemad ketsid 2008/2009:

Naised:

1. Nike 6.0 Women’s Dunk Low
2. Adidas Originals Superstar II
3. Nike Blazer Highs
4. Nike SB Dunk ’Marge Simpson’
5. Reebok Freestyle
6. Puma Argentina

Mehed:

1. Lakai Suede Telford (2008 aasta tennis)
2. Adidas Forum His
3. Converse Chuck Taylor All Stars
4. Vans Public Enemy High Tops
5. Puma Suede First Rounds
6. Nike Wu-Tang Dunks

Ketside kahe kümnendi klassika:

1. Adidas Campus Sneakers
2. Retro Air Jordans
3. Converse Chuck Taylors
4. Adidas Superstar II
5. Puma Suede Clydes
6. Vans Sk 8 Hi
7. New Balance Classics
8. PF Flyer Center Canvas
9. Saucony Jazz
10. Nike Cortez

Info: about.com: sneakers

Autor: Maria Viidalepp / ajakiri Peod&Pulmad, veebruar 2009

Pulma- ja meelelahutuspealinn Las Vegas on kindlasti üks maailma linnadest, kus on enim kõlanud Felix Mendelssohn’i „Pulmamarss“ ja seda kõikvõimalikes variatsioonides. Püüdes vastu tulla kliendi igale soovile, pakuvad omavahel konkureerivad pulmakorraldajad traditsiooniliste laulatustseremooniate kõrval ka üha enam lausa veidrustesse kalduvaid pakette. Nii on näiteks Las Vegase uusimaks trendiks saanud sünged Gootiteemalised pulmad, mis annavad oma stiilitruuduses silmad ette seni populaarsuse edatabelis esikohta jaganud „Elvise“ ja „Star Trek’i“ stiilis pulmadele.

Millise meeleolu Las Vegase kirev pilt sinus esile kutsub sõltub kahtlemata sinust endast. Enamikule ameeriklastele on see meelelahutusmeka, kuhu tulla lõbutsema, pidutsema või lihtsalt muretut inimmassi kaema, kasvõi mitu korda aastas. Paljud tulevad linna aga selleks, et abielluda.

Kõige eest hoolitsevad pulmapaleed

Laulatuskabelid on olemas peaaegu igas hotellis ja kasiinos. Lisaks tegutseb linnas aina rohkem hotelli- ja kasiinokettidest sõltumatuid pulmapaleesid, mis täidavad põhimõtteliselt kõik kliendi soovid, olenevalt kliendi rahakoti paksusest. Odavaima ja kiiereima paketi nimi on Drive-Thru ehk „Läbisõit“, kus 99$ eest toimub ilmalik või kiriklik formaalne laulatus, maja poolt on pruudile üks roos ning paar saab lisaks abielutunnistusele kaasa ka suveniiri. Makstes vaid sada dollarit enam, saab pruut ühe roosiõie asemel kolm ning lisaks ka limusiinisõidu hotellist laulatuspaika. Abielu sõlmimiseks pole USA kodanikul muud vaja kui isikutunnistust ning samuti peavad mõlemad abielluda soovijad eelnevalt allkirjastama dokumendi, mis tunnistab, et mõlemad on vallalised. Mittekodanikel on lisaks vaja hankida kodumaa perekonnaseisuametist kirjalik tõend, mis lubab teises riigis abielluda.

Ettetellitavad tseremooniad sisaldavad paketi hinnast olenemata enamasti kõik limusiinitransporti, interneti otseülekannet laulatusest, fotograafe ning kingitusena nahkseid kaasi abielutõendi hoidmiseks. See, kui palju pilte paar oma laulatusest tellib, sõltub juba neist endist.

Hinnalt tagasihoidlikem pulmatseremoonia on privaatne ning mõeldud väga väikesele seltskonnale. Pruutpaari toimetab väikesesse kabelisse mugav limusiin, pakutavaks tseremooniamuusikaks on lindilt mängitav Mendelssohn’i „Pulmamarss“, pruudile valmistatakse kaunis lillekimp ning peigmehele kimbuga sobiv boutonniere (nööpaugukaunistus). Pruutpaar saab pärast tseremoonia lõppu 9 fotot oma laulatusest ning lisaks kingina ka valgest nahast abielusertifikaadi ümbriskaaned ning suurendatud fotokoopia ühest oma lemmikfotost.

Valides kõige kallihinnalisema tseremoonia, on paaril märksa enam valikuvõimalusi ning privileege. Pulmalised toob kohale luksusklassi limusiin ning pruudil on võimalus end oma isiklikus sviidis nii vaimselt kui väliselt korda seada. Samuti on paari valida, milline peaks välja nägema 24-st roosist kokkupandav pruudikimp ning millist muusikat ja millises esituses (kas pianisti või stereo vahendusel) nad kuulda soovivad. Laulatustseremooniale saab lisada ka ühise küünla süütamise rituaali, mis on Las Vegases väga populaarne. Laulatusele järgneb kahetunnine suurejooneline vastuvõtt tordi, maitsva söömaaja ja üksikute lisatseremooniatega. Pärast pidulikku koosviibimist oma külalistega, viiakse vastabiellunud tunniajasele lõbusõidule Las Vegase tänavatele. Kingitusena saab pruutpaar kaasa nii profifotod kui DVD laulatusest ning sellele järgnenud pidulikust vastuvõtust.

Tõotused pilvepiiril, kruiisil või otse tänaval

Las Vegase ümbrus pakub abiellujatele ka muid suurepäraseid võimalusi. Näiteks võib paar soovi korral oma jah-sõna öelda päikeseloojangul käsikäes Red Rock’il seistes ning hilme värviderohkes taevalaotuses helikopteriga sõita või hoopis õhupalliga üle Grand Canyon’i liuelda. Kes aga pilvepiiril tõotusi vahetada ei soovi, võivad teha seda siledapinnalisel mägijärvel luksuslikul kruiisil, mis seilab üle Nevada ja Arizona piiri kuni hiiglasliku Hoover’i tammeni välja. Kruiisi juurde kuulub ka mitmekäiguline pidulik õhtusöök.

Kui kõiksugu helikopterid, õhupallid ja õõtsuvad veesõidukid kuidagi ei sobi, kuid tahaks siiski traditsioonilisest laulatusest midagi erinevamat, siis võib valida näiteks romantilise ja pisut edeva limusiinisõidu Las Vegase Strip’il. Pruutpaaril on valida, kas nad soovivad sõrmusetseremoonia läbi viia privaatses limusiinikabiinis või vastupidiselt kogu maailmaga oma õnne jagada ning teha seda avalikult mõnes oma Las Vegase lemmikkohas otse möödakäijate silme all. Samuti võib õnnelik paarike lasta fotograafil end pildistada kasvõi iga atraktsiooni juures, jäädvustades nii kogu oma pulmasõidu. Tunniajase sõidu juurde kuulub ka esmaklassiline vahuvein ning klaasid saab pruutpaar mälestusena koju kaasa pakkida.

Pulmad kui stiilipeod

Las Vegase pulmakorraldajad on avatud kõikvõimalikele ja –võimatutele soovidele ning teevad endast kõik, et inimeste veidraimadki tseremooniasoovid täita. Näiteks on Las Vegase hiljutiseks trendiks saanud korraldada soovijatele Gootiteemalisi laulatusi, mis erinevad traditsioonilistest nii pruutpaari rõivastuse, kabelikujunduse, muusika, valgustuse ning paaripanija välimuse poolest, jättes laulatuse tseremoonia põhirituaalid siiski traditsiooniliseks. Kabeli ainsaks valgustuseks on küünlad ning pruutpaari saatvad prožektorivihud. Ruum on dekoreeritud hauakivide, pealuude, veripunaste roosiõite ning raske sametiga. Üleni musta lateksisse riietatud läbipaistmatute päikeseprillide ja näomaalinguga peig ootab oma tulevast kaasat altariks oleva kirstu ees. Süngelt kõlava orelimuusika saatel sammub isa käevangus punase-mustakirjus parukas tumedasse Viktooria-ajastu pitsi mässitud pruut. Kirstust astub välja judinaidtekitav vikatimees (soovi korral krahv Dracula), kes asub seejärel kõmiseval häälel tseremooniat läbi viima. Ahjaa! Pruutpaaril on võimalus paarikümne lisadollari eest näha oma limusiini sohvrina kas zombit või vampiiri.

Las Vegases on populaarsed ka muud teemapulmad, näiteks pidu Elvise stiilis, kus nii külalised, pruutpaar kui paaripanija on kõik Elvisteks kostümeeritud ning kus laulatusjärgsele vastuvõtule kutsutakse esinema mõni Elvise paljudest dublantidest. Laulatusele kui ka pärastisele linnatuurile saab paar sõita 50-ndate nägu roosas cadillac’is. Populaarsuselt teisel kohal on menuka ulmesarja Star Trek temaatika. Paljud paarid aga, kes üle kõige armastavad meelelahutust, kasutavad aga võimalust osaleda oma pulmapäeval avalikul komöödiashowl peakangelastena, lastes Tony’l ja Tina’l („Tony n’ Tina’s Wedding“ – kohalik show) nalja teha nii enda kui oma külaliste üle.

Usun, et paljud naised on väikese tüdrukuna unistanud oma tulevastest pulmadest – alustades väljanägemisest ( milline kleit, soeng ja kui pikk peaks olema loor…) ning lõpetades pulmakülaliste ja peopaigaga. Olen seda isegi teinud. Ajapikku aga muutume me ise ja koos meiega ka meie lapsepõlve unistused. Kallimaga koos võib meie algse ideefiksi asemele tekkida hoopis midagi uut. See, millisena soovivad kaks armunud inimest oma elu tähtsaimat ühissündmust korraldada, on ainult nende otsustada ning Las Vegas on üks linn maailmas, mis ei takista arvatavasti ka kõige ennekuulmatumal ideel teostumast.

Autor: Maria Viidalepp / ajakiri Stiil, märts 2009

Meenutades Chaneli ütlust, et „Mood möödub, stiil jääb“, tuleb taaskord tõdeda, et erinevad stiilid on ja jäävad vahelduvate moesuundade kujundajaiks. Üks saabuva kevade peamisi trende lähtub nii vesterni- kui kantristiilist. Märksõnadeks on Ameerika kauboi- ja farmerirõivastus ja Briti saarte traditsioonilised ruudu- ja rombimustrid koos euroopaliku minimalismiga. Vesternstiili iseloomu aitavad hästi lahti mõtestada vesterniklassika ning kantrimuusika ja tantsud, kantristiili olemusest saab aga aimu tehes tutvust mõne inglasliku nädalavahetustega.

VESTERN JA FILM

1960ndate kuulsates spagetivesternites kehastab sale ja sihvakas Clint Eastwood oma vidukil silmade terava pilguga, vileda kaabu ning suunurka rullikeeratud närimistubakaga üksiku ja mehise preeriahundi ideaalkuju. Kulunud teksad, eest lahtinööbitud puuvillased peenemustrilised pluusid, väikesed kaelarätid, nahast vestid ja vööd, kannustega saapad, üleskeeratud serva ja tihti „kuuliaukudega“ kaabud ning rahvusliku koloriidiga pontšod on rõivaesemed ja aksessuaarid, mille Eastwood oma filmides meeste (kindlasti ka naiste!) silmis ihaldusväärseks kandis ning mis annavad edasi meeste western-stiili iseloomu.

Maskuliinsete ja kangelaslike meeste kõrval näeb vesternites aga alati ka võrratult koketeerivat naispoolt, kes on sageli kannataja rollis, kuid samas meelekindel, karakteriga ning isepäine. Naiste pahkluudeni ja pihalt vööga kokkutõmmatud esinööbireaga preeriaseelikud ning valged, õlgu ja dekolteed paljastavad pitskaunistustega „talupojasärgid“ kuuluvad tänapäeval vähemalt Texases enamuse naiste igapäevasesse garderoobi. Filmidest tuttavad rullservadega kaabud, kontsaga kauboisaapad ning teised aksessuaarid on ajapikku levinud aga kõikjale üle maailma ning on naiste vesternstiili lahutamatuteks osadeks.

VESTERN JA KANTRIMUUSIKA

Eestis mõeldakse „kantristiili“ all peamiselt stiili, mis on omane kantrimuusikutele ning tantsijatele, kelle rõivastus koosneb enamasti vsternstiili elementidest.

Kantri kui muusikažanr, mida enne 40ndaid kutsuti hillbilly’ks, kujunes välja 1920ndatel ja selle muusika juured ulatuvad nii vana keldimuusika kui gospellauluni. Praeguseks ajaks on välja kujunenud ligi 50 kantrimuusika žanri, mille alla kuuluvad näiteks 30ndate lõpus Ameerikas tekkinud boogie-woogie ning 1950. Aastate rockabilly.

19. sajandil rändasid Euroopast Texasesse mitmed immigrandigrupid (britid, iirlased, sakslased, hispaanlased, itaallased), tuues endaga kaasa oma maa tantsud, muusika ja ka instrumendid. Sisserännanud muusikud segunesid „kohalikega“ , õppides ühtlasi tundma ka vanu kauboilaule. Erinevate etniliste gruppide koostööst kujunes välja omalaadne muusikažanr, mis sai aluseks hilisemale kantrimuusikažanrile. Sisserännanud Saksamaalt ja Tšehhist asutasid Texasesse suured tantsusaalid, et naabruskonna farmerid võiksid kokku tulla, koos tantsida ja pidutseda, olenemata keelest ja päritolust.

Seega pidid tantsud, mida tantsiti rühmiti, olema jõukohased ja lihtsasti õpitavad kõikidele soovijatele ning neid pidi saama tantsida tavalistes rõivastes ning jalanõudes. Selle, minimaalseid puusa- ja ülakehaliigutusi nõudva tantsuga ei näidata iseend, vaid tunnetatakse ühtsust teiste tantsijatega. Ka tänapäeval tullakse tantsupõrandale kauboisaabastes ning vastavas rõivastuses.

KANTRI JA NÄDALAVAHETUS MAAL

Kantristiil peegeldab rohkem Briti saarte „nädalavahetust maal”, mis tähendab jahti, ratsutamist, meeleolukat kroketit hästi pügatud murul ja kellaviieteesid. Säärast britilikku stiili iseloomustavad kvaliteetsed materjalid, nagu kortsumatu ja vastupidav tviid, õhku läbi laskev puuvill, siid, efektne buklee ning imepehmed angoora- ja meriinovillad. Kantristiili n-ö kohustuslikeks elementideks on nii meestel kui ka naistel kindlasti ratsutamisrõivad ning sinna juurde kuuluvad aksessuaarid. Vähem sportlikum stiil väljendub naistel aga A-siluetiga seelikus või laiades tviidpükstes koos kerge pulloveri ning vestiga. Pruunist nahast aksessuaarid, nagu pikad säärsaapad, lai nahkvöö ja kindad, mustriline siidsall pea ümber või kaelas ning karusnahksed kraed ja mansetid on samuti selle inglasliku elegantsi lahutamatuteks detailideks. Meeste rõivastuses on tüüpilised juba klassikalisteks kujunenud rombimustrilised villased vestid, nokaga džokimütsid ning nahksed nööritavad poolsaapad või kingad.

Tänapäeval segatakse kantristiilile sekka ka Ameerika traditsioonilisi preeriarõivaid ning nende hilisemad mutatsioonid nagu näiteks pastelsetes toonides väikese lillemustrilised särgid, kleidikesed ja laiad pahkluuni seelikud ning lamedapõhjalised paelaga õlgkübarad. Meestel ruudulised flanellpluusid ja teksasid.

KANNUSTAVALT KENA KEVAD

Maailma rahvaste ja etniliste gruppide traditsioonilised rõivad on olnud kõikidele moedisaineritele ja moekunstnikele alati rikkalikuks inspiratsiooniallikaks.

.

Sel kevadel on üheks peastiiliks moemaailmas just nimelt Ameerikast alguse saanud kauboistiil ehk vestern. Üheks selle kevade suuremaks ahvatluseks võib ehk nimetada Jean Paul Gaultier’ Hermes’ile valmistatud vaheldusrikast ning puhtavärvilist kollektsiooni: nahast pruunides värvivariatsioonides narmastega hõlmikseelikud, kleidid, vestid, jakid ja pikad laiasäärelised püksid kombineerituna lumivalgete puuvillast hõlmik- või talupojasärkidega. Komplekte täiendavad nahksed kauboisaapad, laiaservalised kaabud-kübarad ja nahkehted. Teksapükste laiad sääred on alt üles keeratud ning aasadest on läbiveetud pruunid nahkvööd.

Selle suve hitiks naiste rõivavalikus võiks pidada eest nööbitavaid kleite ja seelikuid, mida Gaultier serveerib kangaga koonerdamata folkloorsete ja pikitriibulistena, lisades juurde keskkohta rõhutava vöö. Majanduskriisi tingimustes on arukalt kokku hoitud keeruliste lõigete arvelt. Lihtsad, vabalt langevad tegumoed tunduvad aga väga võluvad ning mugavad, sobides hästi kevad-suvesse 2009.

Ka teiste disainerite värskeimas loomingus on märgata nii stiililaene kõrberahvastelt kui ka vesterni- ja kantristiili. Marc by Marc Jacobs pakub õrnamustrilisi pastelltoonides preeriakleidikesi karakteersete nööritavate pehmete nahkkingadega. Samasugust tütarlapselikult mõjuvat väikest lillemustrit kasutab ka Organic. Wunderkind kombineerib villast pükskostüümi ja farmeriruudulist särki helkleva litritega vesti ja nokatsiga.

Varasemate vesternstiilis disainerkollektsioonide puhul jääb aga kohustuslike kaabude ja saabaste kõrval enim silma üks oluline ja korduv rõivaese – väike vest. Leidub nii karusnahkseid veste, mida kantakse koos peenekoelise pulloveriga, inglaslikke kootuid veste lehvkinnitsega siidpluusi peal kui ka pargitud nahast veste.

Kauged sugulased vestern & kantri / Stiil, marts 2009