« SEPTEMBER 2010: ARTER | Koduleht

Eesti Päevaleht : jaanuar 31 / 2011

Teema: Uus moeajakiri

Kus on järgmine ARMANI?

Industrie Magazine Issue 2, pildil moedisainer Marc Jacobs, fotograaf Patrick Demarchelier, stilist Katie Grand

Autor: Maria Viidalepp / Foto: Patrick Demarchelier / Eesti Päevaleht, 31. jaanuar 2011

Nii küsib uus ja intrigeeriv moeväljaanne INDUSTRIE, mis esitleb end ise kui maailma esimest moekultuuri ajakirja. Hetketrendide ja hooajakollektsioonide kajastamise asemel keskendub ajakiri moele kui kultuurinähtusele laiemalt, ekskurseerides eriala tipp-tegijate hingedes ning lastes fotokunstil rääkida ise-enda eest.

Ajakirja, mis tutvustab moetööstuse kulissidetaguseid, annab välja Saturday Group LTD Londonis eesotsas Erik Torstensson’i ja Jens Grede’ga, kes on ka ajakirja peatoimetajad. Industrie värskeima numbri eessõna kuulutab kiirmoe ajastu peatset lõppu ning kutsub moeringkondi taas üles ehitama müüti kui moeturunduse üht võimsamat tööriista, mille on tapnud informatsiooni üleküllus ja selle igakülgne kättesaadavus. Eeskujuks toob toimetajatiim disaineri ning filmirežissööri Tom Fordi, kes püüab igal sammul oma brändi ümber salapära luua ning säilitada kõrgmoele omast eksklusiivsust. Nimelt kui kogu ülejäänud (moe)maailm keskendub hetkel üha enam sotsiaalmeediaga sidemete loomisele, – järgi meid Twitteris! Hoia end meie uudistega kursis Facebookis! Vaata otseülekandeid showdest meie kodulehelt! – korraldab Ford showsid ainult väiksearvulisele eliidile ning laseb kogu maailmal oodata niikaua, kuniks lõpuks mõne tipp-fotograafi poolt pildistatud kollektsiooni avaldada laseb. Sel viisil on informatsioon taaskord väärtuslik neile, kes seda omavad, ütleb Industrie.

Torstensson ja Grede tuletavad ka lugejale meelde, et moetööstus on algselt rajatud suurele andele, mitte levitus-strateegiatele ning et aastal 2011 tuleks moetööstusel eriliselt tähelepanu pöörata kommunikatsioonile muu maailmaga, et mitte pelgalt paisata välja meeletus koguses informatsiooni, vaid kasutada üha arenevat infotehnoloogiat taasloomaks müüti brändide ümber.

Üllatuslikud fotograafilised esseed

Kaks korda aastas väljaantava ajakirja esimese numbri juhatas sisse esikaane foto Vogue’i peatoimetajast Anna Wintourist, ent käesoleva poolaasta numbri kaanel on elegantse poosi sisse võtnud moedisainer Marc Jacobs, kandes fotol oma enda disainitud naisterõivaid varajasematest aastatest. Kummalisel kombel sobib pikajuukselisele habemes mehele tema disain nagu valatult ning ei mõju sugugi absurdselt isegi ülejäänud seitsmel pildil ajakirja fotoseerias. Stilistil Katie Grand’il oli aastatega kogunenud oma isiklikku rõivakappi tähelepanuväärne hulk rõivaesemeid Marc Jacobsi erinevate hooaegade kollektsioonidest ning kuna juhuslikult olid nii stilist kui disainer täpselt ühes mõõdus, siis kes oleks veel oma loomingu retrospektiivi paremini esindama sobinud kui kunstnik ise.

Mustvalgete poolaktifotodega fotograafiline essee on inspireeritud Ameerika- Prantsuse päritolu kunstniku Louise Bourgeois’i „Ämblikust“ ( Maman), kes pühendas skulptuuri oma emale kui hoole, helluse, kaitse ning tugevuse sümboli. Stilist ja fotograaf Ana ja Danko Steiner pühendasid oma fotoseeria aga disaineritest õdedele Rodarte’idele, kelle kollektsioonides nad nägid samu väärtusi, mida sümboliseeris Bourgeois’i skulptuur. Õdedest, kes esimeste ameeriklastena võitsid moevaldkonna ühe rahaliselt kopsakaima auhinna The Swiss Textiles Award Euroopas, on ajakirjas ka ülimalt põhjalik ja mahukas artikkel koos eksklusiivsete lapsepõlvefotodega nende isiklikust erakogust.

Põnev on ka seeria denimi moeajaloost, kus on üles pildistatud eri stiilid ja sõnumid teksamoes läbi aegade. Näiteks tuletatakse moehuvilisele meelde, et 60ndatel-70ndatel seoses Ameerika läänepoolsetest linnadest (San Francisco) alguse saanud liikumisega The Art to Wear oli moes teksade kaunistamine käsitööga. Intervjuud Christian Diori moemaja parfüümilaboritest ning nende juhi Francois Demachy erilisest tööst illustreerivad eriliselt valgusküllased ja erootilised aktifotod, mis loovad visuaali lõhnale Miss Dior Cherie – fotograafiks Camilla Akrans.

Sisutihe ja inspireeriv

Tekstilise poole pealt jätkub ajakirjas lugemist tõepoolest pooleks aastaks, sest kõige uuem number sisaldab kokku kümmet põhjalikku intervjuud (edu- ja elulood), arvamust ning uurimust, mis on kõik oma eksklusiivsuse ning läbitöötatuse poolest väärt lugemist. Näiteks on lugu kellestki Miguel Adroverist, kes olevat teadjate sõnul olnud 10 aastat tagasi New Yorgi üks jumaldatumaid noori moedisainereid, kellele olid olnud valla kõik moemaailma uksed ning kelle showdele tuli kutsumatagi kohale Anna Wintour isiklikult. Seda kõike kuni saatusliku kuupäeavani 9/11, misjärel Adrovers kadus hoobilt moeorbiidilt. Lugu kaks päeva enne katastroofi oma Talibanist inspireeritud rõivakollektsiooni esitlenud disainerist kannab pealkirja „Misiganes juhtus Miguel Adroversiga?“.

Intervjuud IMG Models modelliagentuuri ühe omaniku Ivan Bart’iga, Prantsusmaa kõrgmoe föderatsiooni presidendi Didier Grumbach’iga ning ülemaailmselt tuntud ajakirjade kunstilise direktori ja toimetaja Fabien Baroniga näitab ajakirja taset ning tegijate asjatundlikkust. Nii ka vana-aastale tagasivaatamiseks koostatud nimekiri koos tutvustusega inimestest ja nende tegudest, mis inspireerisid Industrie arvates moemaailma aastal 2010 kõige enam.

Ajakirja viimases osas laiub aga üle lehekülje küsimus: „ Kus on järgmine ARMANI?“. Pikk ja põhjalik artikkel toob näiteks Giorgio Armani eduloo ning õhutab noori andekaid disainereid looma omaenda „homseid superbrände“ ning mitte seadma endale eesmärgiks kuuluda järjekordse luksuskonglomeraadi tiiva alla. Disainer Alexander Wang arvab, et: „Sellel, kes on puruandekas, ent vaene kui püksinööp, on kindlasti võimalus leida tee haljale oksale – kindlustatud majanduslik seljatagune ei garanteeri aga midagi, kui sünnipärasest andekusest jääb vajaka“.