Eesti Päevaleht : jaanuar 31 / 2011
Teema: Uus moeajakiri
Kus on järgmine ARMANI?
Industrie Magazine Issue 2, pildil moedisainer Marc Jacobs, fotograaf Patrick Demarchelier, stilist Katie Grand
Autor: Maria Viidalepp / Foto: Patrick Demarchelier / Eesti Päevaleht, 31. jaanuar 2011
Nii küsib uus ja intrigeeriv moeväljaanne INDUSTRIE, mis esitleb end ise kui maailma esimest moekultuuri ajakirja. Hetketrendide ja hooajakollektsioonide kajastamise asemel keskendub ajakiri moele kui kultuurinähtusele laiemalt, ekskurseerides eriala tipp-tegijate hingedes ning lastes fotokunstil rääkida ise-enda eest.
Ajakirja, mis tutvustab moetööstuse kulissidetaguseid, annab välja Saturday Group LTD Londonis eesotsas Erik Torstensson’i ja Jens Grede’ga, kes on ka ajakirja peatoimetajad. Industrie värskeima numbri eessõna kuulutab kiirmoe ajastu peatset lõppu ning kutsub moeringkondi taas üles ehitama müüti kui moeturunduse üht võimsamat tööriista, mille on tapnud informatsiooni üleküllus ja selle igakülgne kättesaadavus. Eeskujuks toob toimetajatiim disaineri ning filmirežissööri Tom Fordi, kes püüab igal sammul oma brändi ümber salapära luua ning säilitada kõrgmoele omast eksklusiivsust. Nimelt kui kogu ülejäänud (moe)maailm keskendub hetkel üha enam sotsiaalmeediaga sidemete loomisele, – järgi meid Twitteris! Hoia end meie uudistega kursis Facebookis! Vaata otseülekandeid showdest meie kodulehelt! – korraldab Ford showsid ainult väiksearvulisele eliidile ning laseb kogu maailmal oodata niikaua, kuniks lõpuks mõne tipp-fotograafi poolt pildistatud kollektsiooni avaldada laseb. Sel viisil on informatsioon taaskord väärtuslik neile, kes seda omavad, ütleb Industrie.
Torstensson ja Grede tuletavad ka lugejale meelde, et moetööstus on algselt rajatud suurele andele, mitte levitus-strateegiatele ning et aastal 2011 tuleks moetööstusel eriliselt tähelepanu pöörata kommunikatsioonile muu maailmaga, et mitte pelgalt paisata välja meeletus koguses informatsiooni, vaid kasutada üha arenevat infotehnoloogiat taasloomaks müüti brändide ümber.
Üllatuslikud fotograafilised esseed
Kaks korda aastas väljaantava ajakirja esimese numbri juhatas sisse esikaane foto Vogue’i peatoimetajast Anna Wintourist, ent käesoleva poolaasta numbri kaanel on elegantse poosi sisse võtnud moedisainer Marc Jacobs, kandes fotol oma enda disainitud naisterõivaid varajasematest aastatest. Kummalisel kombel sobib pikajuukselisele habemes mehele tema disain nagu valatult ning ei mõju sugugi absurdselt isegi ülejäänud seitsmel pildil ajakirja fotoseerias. Stilistil Katie Grand’il oli aastatega kogunenud oma isiklikku rõivakappi tähelepanuväärne hulk rõivaesemeid Marc Jacobsi erinevate hooaegade kollektsioonidest ning kuna juhuslikult olid nii stilist kui disainer täpselt ühes mõõdus, siis kes oleks veel oma loomingu retrospektiivi paremini esindama sobinud kui kunstnik ise.
Mustvalgete poolaktifotodega fotograafiline essee on inspireeritud Ameerika- Prantsuse päritolu kunstniku Louise Bourgeois’i „Ämblikust“ ( Maman), kes pühendas skulptuuri oma emale kui hoole, helluse, kaitse ning tugevuse sümboli. Stilist ja fotograaf Ana ja Danko Steiner pühendasid oma fotoseeria aga disaineritest õdedele Rodarte’idele, kelle kollektsioonides nad nägid samu väärtusi, mida sümboliseeris Bourgeois’i skulptuur. Õdedest, kes esimeste ameeriklastena võitsid moevaldkonna ühe rahaliselt kopsakaima auhinna The Swiss Textiles Award Euroopas, on ajakirjas ka ülimalt põhjalik ja mahukas artikkel koos eksklusiivsete lapsepõlvefotodega nende isiklikust erakogust.
Põnev on ka seeria denimi moeajaloost, kus on üles pildistatud eri stiilid ja sõnumid teksamoes läbi aegade. Näiteks tuletatakse moehuvilisele meelde, et 60ndatel-70ndatel seoses Ameerika läänepoolsetest linnadest (San Francisco) alguse saanud liikumisega The Art to Wear oli moes teksade kaunistamine käsitööga. Intervjuud Christian Diori moemaja parfüümilaboritest ning nende juhi Francois Demachy erilisest tööst illustreerivad eriliselt valgusküllased ja erootilised aktifotod, mis loovad visuaali lõhnale Miss Dior Cherie – fotograafiks Camilla Akrans.
Sisutihe ja inspireeriv
Tekstilise poole pealt jätkub ajakirjas lugemist tõepoolest pooleks aastaks, sest kõige uuem number sisaldab kokku kümmet põhjalikku intervjuud (edu- ja elulood), arvamust ning uurimust, mis on kõik oma eksklusiivsuse ning läbitöötatuse poolest väärt lugemist. Näiteks on lugu kellestki Miguel Adroverist, kes olevat teadjate sõnul olnud 10 aastat tagasi New Yorgi üks jumaldatumaid noori moedisainereid, kellele olid olnud valla kõik moemaailma uksed ning kelle showdele tuli kutsumatagi kohale Anna Wintour isiklikult. Seda kõike kuni saatusliku kuupäeavani 9/11, misjärel Adrovers kadus hoobilt moeorbiidilt. Lugu kaks päeva enne katastroofi oma Talibanist inspireeritud rõivakollektsiooni esitlenud disainerist kannab pealkirja „Misiganes juhtus Miguel Adroversiga?“.
Intervjuud IMG Models modelliagentuuri ühe omaniku Ivan Bart’iga, Prantsusmaa kõrgmoe föderatsiooni presidendi Didier Grumbach’iga ning ülemaailmselt tuntud ajakirjade kunstilise direktori ja toimetaja Fabien Baroniga näitab ajakirja taset ning tegijate asjatundlikkust. Nii ka vana-aastale tagasivaatamiseks koostatud nimekiri koos tutvustusega inimestest ja nende tegudest, mis inspireerisid Industrie arvates moemaailma aastal 2010 kõige enam.
Ajakirja viimases osas laiub aga üle lehekülje küsimus: „ Kus on järgmine ARMANI?“. Pikk ja põhjalik artikkel toob näiteks Giorgio Armani eduloo ning õhutab noori andekaid disainereid looma omaenda „homseid superbrände“ ning mitte seadma endale eesmärgiks kuuluda järjekordse luksuskonglomeraadi tiiva alla. Disainer Alexander Wang arvab, et: „Sellel, kes on puruandekas, ent vaene kui püksinööp, on kindlasti võimalus leida tee haljale oksale – kindlustatud majanduslik seljatagune ei garanteeri aga midagi, kui sünnipärasest andekusest jääb vajaka“.
Industrie Magazine Issue 1, pildil Vogue'i peatoimetaja Anna Wintour, foto paparazzo
Vaata lisaks: INDUSTRIEMAGAZINE.COM
SEPTEMBER 2010: ARTER
LIIVKELLASILUETT ON TAGASI!
Joan Holloway ( näitleja Christina Hendricks) filmist "Mad Men"
Autor: Maria Viidalepp / Ajaleht: Postimees, Arter, september 2010
Koos suvelõpu meeleoludega ilmutab oma tavapärast kapriissust ka mood. Suvel nii armastatud ja ülistatud minitrendi varjutab sensuaalne viiekümnendate lõpu ja kuuekümnendate alguse seksapiil – kassisilmsed prilliraamid, korrastatud kilukarbi- või tarusoengud, pikakäiselised kindad ning liivakellasiluett.
Prada, sügis 2010
Sügistrendide seisukohalt samaväärne Fashion-TV ‘ga on hetkel oma uue, neljanda, hooajaga alustanud Ameerikas äärmiselt populaarne ning mitmete auhindadega pärjatud 1960ndate New Yorgi ärielu ja rõivastiili kajastav draamasari Mad Men. Sarjast inspireeritult on Prada sügistalvises kollektsioonis rõhk just 60ndate alguse stiilil, esitledes sumedatoonilisi varrukateta tuppkleite ning kolme-nelja-nööbilisi pihasse mantleid. Mad Men’i ühe tegelaskuju, Joan Holloway, garderoobi – tuppkleite ning pliiats-seelikuid – peetakse hetkel üheks inspireerivamaks sügistrendide kajastuseks teleekraanil ning samas ka alternatiiviks sügismoe peatrendile, milleks on pihta esiletoov klošš-seelik.
Louis Vuitton, sügis 2010
Louis Vuitton, sügis 2010
Vuitton’i viiekümnendate stiilis allpool põlvi lõppevad lopsakad ratas-seelikud suunavad tähelepanu säärtele ning pahkluudele. Leedilike, raskelt langevate atlass-seelikute kõrval esitleb Vuitton ka ruudulisest puuvillakangast, kolmveerandpikkuses ning lainetava palistusega granny skirt’i ehk vanaemade seelikut. Selline, veidi iroonitsev nimi, oli kasutusel 1960ndate Ameerikas – täna esindab seda hetke kuumima sügistrendina aga Mad Men’i järjekordne moekas tegelaskuju Peggy Olsen.
Dries van Noten, sügis 2010
Dries van Noten näitab aga oma kollektsioonis, kuidas moesolevate kümnendite stiilielemente sujuvalt juba olemasoleva garderoobiga kombineerida ning seeläbi möödunud stiili moderniseerida. Näiteks paneb disainer omavahel paari üleskeeratud kraega meeste bleiseri ja 50ndate pihtseeliku, lisades aksessuaaridena klassikalised päikeseprillid ning suvest jäänud leopardimustrilised kõrgekontsalised. Ülejäänud stiilsed moderniseeringud avastagem ise!
Mad Men'i karakteri Joan Holloway tänapäevane versioon
AUGUST 2010 : MOOD
SEX SELLS !*
*Unfortunately we sell jeans!
Foto: Piret Puppart, Hong Kong
Autor: Maria Viidalepp / Fotod: Marin Sild ja Piret Puppart / Ajakiri: Mood, august 2010
Selline on suve intrigeerivaim moeloosung Diesel’i rõivabrändi vaateakendel, mis iseloomustab hästi ka hetkel vaateakende kujunduses valitsevat trendi – rõivapoed kipuvad klienti meelitama pigem brändi imidži ja suhtumisega kui rõivastega.
Maailma moepealinnade kaubanduskeskuste vaateaknad pakuvad viimasel ajal samaväärset kunstielamust kaasaegsete kunstigaleriide installatsioonidega. Põhjus, miks nii kiirmoekettide kui disainerite esinduspoodide stilistid oma vaateakendega rohkem vaeva näevad kui varasemalt, on lihtne – taolises majanduslikus madalseisus ei piisa pelgalt toodete esitlemisest selle klassikalises võtmes. Potensiaalsele kliendile peab pakkuma häid ideid, inspireerivaid lahendusi, intrigeerivaid mõtteid ning vaatemängulist lähenemist. Samuti on oluline informatsiooni selgus ja lühidus, mistõttu kasutatakse paljudel vaateakendel suuri paneelfotosid, mis aitavad enamasti hetkega aru saada brändi sihtgrupist, suhtumisest ning hooaja konseptsioonist.
Louis Vuittoni vaateaken Hong Kongis, suvi 2010
Vaateaken kui äri reklaampind
See, mida bränd oma vaateakendel reklaamib, sõltub äri majanduslikust seisust ning sellest lähtuvalt ka äri turundusstrateegiast. Väiksemate disaineripoodide puhul on hea aknakujundus ning meeldiv stilistika iseäranis oluline kuna enamasti on ainsaks reklaamiks tooted ise. Nimekad suurfirmad ei vaja aga enam niivõrd oma toodete tutvustamist kui pigem juba loodud imidži täiendamist ja värskendamist, mistõttu võivad taolised brändid endale sagedamini kunstipärasemaid disainilahendusi lubada.
Prada vaateaken Hong Kongis, suvi 2010
Edukate kiirmoekettide vaateakende puhul peetakse oluliseks brändi hooaja konseptsiooni ja üldisi trendisuundi selgitavate lisadekoratsioonide olemasolu. Soome kiirmoeketi Seppälä vaateakendel on näiteks mitmendat aastat fotod, kus modellideks pole mitte agentuuride modellid, vaid „Oma elu supermodellid“ – särasilmsed ja isikupärased lapsed, noored ja täiskasvanud. Erinevate maade esinduskauplused valivad modellid omaenda rahvuse seast Seppälä kodulehel toimuva konkursi alusel. Reklaamikampaania ideeks on näidata Seppälät kui brändi, mille toodang sobib kandmiseks kõigile, piiramata seda välimuse, vanuse, tegevusala või mõne muu näitajaga. Taoline kliente, nende pere- ja sõpruskondi aktiivselt kaasav turundusidee kasvatab brändi ümber aastatega ustava tarbijaskonna ning tekitab selle toodete suhtes usaldust.
Staažikaim dekoratsioonitootja Beekwilder
Populaarseimad lisadekoratsioonid sellesuvistel vaateakendel on näiteks elektrikitarr (Pepe Jeans), stiilne retrojalgratas (Gap), kuldsed õhupallid ning linnupuurid (Louis Vuitton) , klounimaskid ja karussellhobused (Oscar de la Renta) ning igasugused keraamilised pallid, kuulid ja kettad (Zara jpt). Paljud valmisdekoratsioonid tellitakse võimalusel mõnest dekoratsioone tootvast firmast. Üheks staažikamaks on näiteks Hollandis paiknev perefirma Beekwilder, mis on tegutsenud peaaegu et sada aastat.
London, kevad 2010
Aastal 1917 alustas preaguse omaniku Elsemieke Beekwilder’i vanaisa Frans Beekwilder äriga, kus ta müüs kartongi, värve ning pliiatseid – vahendeid, mida kasutasid oma töös tolleaegsed aknakujundajad. Viimased kaksteist aastat on äri paiknenud Diemeni kesklinnas, kus ühes majas asub samaaegselt nii äri peakorter, showruumid kui töötoad. Beekwilder toodab mannekeene, torsosid, erisuguse disainiga kauba esitlusaluseid, postamente, paneele, taustapilte, kujundusesemeid, installatsioonide kinnitusi, tööriistu, parukaid ja elektrilisi disainilahendusi – ühesõnaga kõike, mida aknakujundajal vaja võiks minna. Äri on laienenud enam kui kahekümnesse riiki ning hetkel võib näha Beekwilder’i tooteid Louis Vuitton’i, Diesel’i, Only, Zara, St. John’i ja paljude teiste kaubamärkide vaateakendel üle maailma.
Aknakujunduse põhimõtetest
Üks esimesi reegleid, millega aknakujundajad arvestavad, on kujunduse võimalikult lihtsana hoidmine. Tihtipeale püütakse kõik ilus korraga vaatamiseks välja panna, mille tulemuseks pole midagi muud kui väsitav eklektika. Väga olulist rolli mängib ka valgustus, mille erisugune kasutamine võimaldab välja tuua kompositsiooni tervikuna või selle üksikud esemed ja aksessuaarid. Möödakäija tähelepanu võitmiseks ning väljapaneku ühtsuse huvides kasutavad stilistid enamasti ka kujundite ja värvide kordusi. Esemed ning mannekeenid jaotatakse tihti kolmestesse ja viiestesse gruppidesse, sest need arvud on silmale kõige meeldivamad. Põhjus, miks vaateakende väljapanek on sageli esitletud püramiidi- või kolmurgakujuliselt, seisneb silma kogupildi haaramisvõimes. Need kujundid on silmale ühed meelepärasematest. Kindlapeale minek on heledate ja muude säravate värvitoonide kasutamine, ent kindlaim viis möödujas huvi tekitamiseks on aknale liikuva või liikumist põhjustava elemendi paigutamine, olgu selleks siis mannekeeni seelikusaba tõstev ventilaator, pöörlev diskokuul või koguni inimkehas mannekeen. Akna- ja poekujunduste heaks tooniks peetakse läbivat teemakäsitlust, mis on ühtmoodi loetav nii aknal kui poes sees.
London, kevad 2010
Kaasaegsemaid vaateakende lahendusi
Vaateakendest rääkides ei saa üle ega ümber Louis Vuitton’i vaatemängulistest kujundustest. Rohkem aksessuaari kui rõivabrändina tuntud Louis Vuitton üllatab alati millegi erilisega. Eelmisel aastal andis bränd vaateakende vahendusel ülevaate oma kuulsa käekoti (Speedy Bag) ja selle mustrite arenguloost aastatel 1932 – 2009, kasutades selleks aknalauda installeeritud konveierlinti. Sellel kevadel riputasid LV kaupluste stilistid hinnalised kingad ja kotid kuldsete heeliumõhupallide külge, mis olid brändi nimetähtede kujulised.
Heremes moemaja hiljutine aknakujundus Tokyos koosnes kahele hiiglaslikule esiaknale paigutatud mustvalgest videopildist ning siidsallist. Ühes kaadris oleva naise nägu varjas poolenisti siidsall samal ajal kui teises kaadris puhus naine illusoorselt salli näolt. Tulemus saavutati erilise valgustuse, videotehnika ning peidetud puhuriga.
New Yorgis asuva maineka kaubamaja Bergdorf Goodman’i vaateaknad üllatavad aga alati oma aktuaalsuse ning kiire reageerinuga ühiskonnas toimuvale. Vastselt pärast moedisainer Alexander McQueen’i suitsiidi ilmsikstulekut selle aasta algul, mälestas nimetatud kaubamaja disaineri talenti spetsiaalselt lahkunule pühendatud vaateaknaga. Aknal kujutati hiiglaslike tiibadega üleni valgesse Alexander McQueeni kleiti riietatud inglit. Eelmisel aastal olid kaubamaja aknad inspireeritud aga Lewis Carroll’i raamatutest ja poeemidest. Bergdorf Goodman’i kunstilise juhi David Hoey sõnul võtab akende konseptsiooni väljatöötamine ning vajalike materjalide kokkukogumine aega terve aasta.
***
Ivo Nikkolo stilist ja akendekujundaja Kenneth Bärlin pooldab mõistusega tarbimist.
Juba kuus aastat Tallinnas Ivo Nikkolo brändi stilisti ning akendekujundajana tegutsev Kenneth Bärlin imestab ka ise, kuivõrd ühte nägu ta aastatega Eesti ühe hinnatuima rõivabrändiga kasvanud on. Kennethi aknakujundused jäävad silma oma lihtsuse ning elegantsi tõttu ning tema kujundatud akendel ei näe kunagi loosungeid „Soodusmüük ! Maksa ühe eest, saad teise kauba peale!“.
Kenneth: „ Oma vaateakendega püüame läbi rõivaste näidata ka elustiili ja suhtumist. Ivo Nikkolole kujundades meeldib mulle puhtam joon – tahan säilitada brändi nägu ning pean kinni põhimõttest, et klient näeks vaateaknal samu asju, mida võib ka poest seest leida. Minu kujunduse eesmärk on inimest inspireerida, talle ideid anda.“
Kenneth usub, et idee ongi aknakujunduse puhul üheks olulisemaks märksõnaks ka tulevikus. Kenneth: „ Peale majanduslangust liiguvad trend ja mood uuel suunal. Isiklikult loodan, et trendid akendekujunduses on samuti muutumas, et vaateaknad muutuvad kohaks, kust saab ideid näiteks ka taaskasutuseks.“. Selgituseks küsimusele, miks jäävad Ivo Nikkolo vaateaknad võrreldes Chaneli või Hermes moemajadega siiski vaid rõivastepõhiseks, vastab kujundaja, et: „Taolised luksuslike dekoratsioonidega vaateaknad või aknad, kus kaubamärgi toodetest on esindatud vaid üks kott, on omased just nimekatele suurfirmadele, kes keskenduvad juba pigem imidži kui rõivaste müügile. Meie igapäevase vaateaknakujunduse eesmärk on tekitada kliendis huvi eelkõige rõivaste ning nende mõistliku tarbimise vastu.“ .
Eelseisvaks pühadeajaks on Kennethil varuks aga üllatus. Siis võib brändilt oodata tavapärasemast kunstilisemaid aknaid nagu ka sel sügisel, mil 1. septembrist kuni 1. oktoobrini saab juba teist korda näha Riia vanalinnas asuva Galerija Centrs’i peaaknal Kennethi ja sisearhitekt Maris Kerge ühisprojektina valmivat vaatemängulist aknakujundust Ivo Nikkolo väljapanekuga.
Kenneth Bärlini ja Maris Kerge ühisprojektina valminud Ivo Nikkolo vaateaknad Riia kaubanduskeskuses Galerija Centrs
AUGUST 2010 : MOOD
MODERNSELT MÕTLEV MOEAKADEEMIA
Lisaks Los Angelesele on Elite Fashion Academy avatud ka Berliinis ja Milanos
Autor: Maria Viidalepp / Fotod: erakogu ja Elite Fashion Academy Los Angeles / Ajakiri: Mood, august 2010
Los Angeleses avati ekslusiivne moeakadeemia Elite Fashion Academy , mille trumbiks on tihe koostöö tänapäeva moetööstuse eri valdkondade professionaalidega nende stuudiotes, moemajades ning agentuurides andmaks õpilastele võimaluse vajalike kontaktide sõlmimiseks ning seeläbi ka isikliku karjääri edendamiseks moe- ja iluvaldkonnas.
Modernne moekool Elite Fashion Academy Los Angeles (EFALA) heidab kinda kirjeldades end kui esimest ning kõige mitmekülgsemat moekooli maailmas. Moeakadeemia koduleht selgitab, et „ Elite Fashion Academy on loodud spetsiaalselt stardiplatvormina neile, kes on huvitatud karjäärist moe- ja ilumaailmas, luues ligipääsu tööstusele, mida tihti tajutakse glamuurse ent ligipääsmatuna“. Õppetöö käigus moemaailma professionaalidega kokkupuutuval õpilasel on ehk tõepoolest lihtsam oma jalga moetööstuse ukse vahele suruda kui tutvusteta, olgugi et andekal, üksiküritajal ning seda iseäranis suurlinnades. Lisaks Los Angelesele on samanimelised moekoolid avatud ka Berliinis ja Milanos. EFALA pole valitsuse poolt heakskiidetud ametlik õppeasutus, vaid litsentseeritud bränd, mis lisab väärtust moemaailma tuntuimale nimele Elite Model Management. Näib aga, et kursustega liitunud õpilased hindavad õppetööga kaasnevaid kontakte ehk väärtuslikumaks veel kui riiklikku diplomit, olgugi, et tasu õpingute eest on kordi kõrgem kui see oleks tavakoolis.
Väärtuslik töökogemus ning tutvused
Moeakadeemia juht Renee Esebag
Los Angelese moeakadeemia tegevdirektor, modell, disainer ja kuue aastase Kevini ema Renee Esebag (32) on moeäris töötanud juba 15 aastat ning on õppinud selle mitmetahulisi toimemehhanisme peamiselt kõrvalt jälgides ning isiklikest kogemustest. Eksootilise välimusega Esebag, mille ta päris oma jaapanlasest isalt ning hispaania-iiri verd emalt, alustas 17. aastaselt eduka modellikarjääriga ning abielludes preaguse Licensing Holding Group`i juhatuse esimehe Jimmy Esebagiga , kes on tuntust pälvinud eelkõige Playboy USA kaubamärgi litsentseerijana, asutas ta 27. aastaselt koos oma tollase abikaasaga rõivadrändi Street Saint Melrose Avenüül, olles ise nii brändi esindusmodell kui disainer. Oma Los Angelese moeakadeemia tiimi pani Esebag kokku toetudes oma rahvusvahelistele tutvustele moetööstuses.
Professionaalidest koosnev suhtevõrgustik kui äriidee
Kool pakub oma õpilastele ihaldatavat võimalust saada osa moetööstuse igapäevast ning täiendada oma suhtevõrgustikku karjääri edendamiseks oluliste kontaktidega. Õpilaste jaoks on kursustest osavõtt kui investeering võimaliku karjääri ülesehitamiseks. Eks seetõttu ole ka maineka nimega Elite moeakadeemias kursuste eest küsitav summa üsnagi mõtlemapanev – 5200 dollarit tsükli eest, millele lisandub olenevalt kursusest ka kasutatavate vahendite hind (juuksuri- ja meigikursusele lisandub näiteks 1800 $). Kursused on sõltuvalt riigist kas kolme- (nagu näiteks Itaalias) või kaheksanädalased. Los Angeleses sisaldab õppeprogramm 64. tundi, mis on jaotatud kaheksale nädalale kahel korral nädalas.
Valida on modelli-, fotograafia-, juuksuri-, meigikunsti-, stilisti- ja näitlejakursuste vahel. Osalejad saavad ülevaate kõigist moetööstuse tahkudest, kus räägitakse muu hulgas ka toitumisest, treeningust, turunduspõhimõtetest, moetööstuse üldistest toimemehhanismidest, moeajaloost, erinevatest stiilidest kui ka omaenese stiili väljatöötamisest olenemata professioonist. Lisaks nimekate moeproffessionaalide loengutele külastatakse programmi jookusl ka kohalikke modelli- ja talendiagentuure, nimekate fotograafide ning disainerite stuudioid ja showroom’e. Sellega antakase moemaailma pürgijatele võimalus enesetutvustuseks kui ka vajalike kontaktide sõlmimiseks.
Kursuse tulemuseks on professionaalne portfoolio, mille trükkimise ja köitmise kulud, sarnaselt kursuse jooksul kasutatavate õppevahenditele, ei kuulu kursuse hinna sisse. Portfoolio esitlusele kutsutakse moeproffesionaalidest žürii, mistõttu on alati võimalus, et esitlusest kujuneb hoopis esimene tööintervjuu. Väärtuslikumaks veel kui mainekat dokumenti, mis tõestab Elite Fashion Academy õppetöös osalemist, peetakse soovituskirju oma nimekatelt juhendajatelt, mis aitab moemaailmas tublisti kaasa tööturul konkureerimisele.
Individuaalne lähenemine ning tiimitöö
Moeakadeemia kursustega saavad liituda kõik soovijad. Peale tulise tahtmise (ning üsna kopsaka rahasumma) ei nõuta osalejatelt mingisugust ettevalmistust. Ainukeseks erandiks on moefotograafia kursus, millest oodatakse osa võtma fotograafe, kellel on juba eelnev töökogemus ent kes vajavad täiendõpet konkureerimaks kolleegidega just moetööstuses.
Õpilastele lähenetakse individuaalselt, et välja selgitada iga ühe eripära ning talent. Seetõttu on Los Angelese moeakadeemias kursuse kohta vaid kuus õpilast, keda juhendavad lisaks külalistele seitse oma ala eksperti. Kuna kõik akadeemias juhendatavad erialad põhinevad suuresti tiimitööl ning selle käigus sõlmitavatel sidemetel, siis rõhutatakse spetsiifiliste erialaainete kõrval ka rühmatöö olulisust õppeprotsessi ajal. Nii kannavad lisaks juhendajatele ka tulevased meigikunstnikud, stilistid, juuksurid, modellid, näitlejad ja fotograafid ise vastutust üksteise portfooliote professionaalse tulemuse eest.
Üheks vajalikumaks workshopiks, milles osalevad kõikide kursuste õpilased, on aga tund, kus osalejad õpivad, kuidas oma oskusi ning iseennast kui professionaali edukalt turustada.
Galerii:
Elite Fashion Academy
Elite Fashion Academy, fotostuudio
Elite Fashion Academy, meigikool
Elite Fashion Academy, juuksurikool
JUULI 2010 : ARTER
TRIIBU-RUUDULINE KUURORDIRÕIVAS
L.Vuitton, suvi 2010
Autor: Maria Viidalepp / Ajaleht: Postimees, Arter, juuli 2010
Sel suvel avaneb tõenäoliselt enamikes kuurortlinnade randades üle maailma samalaadne pilt kui umbes sada aastat tagasi väikeses Prantsusmaa lõunaranniku kuurortlinnas Biarritzis, mil Coco Chanel suvitajatele uudseid peenetriibulisest villasest spordi- ja vabaajarõivaid tutvustas. Nimelt on enamik nii Euroopa kui Ameerika disaineritest eelistanud sellesuviste rannarõiva mustrite seast just triipu ja ruutu. Ühes retrohõnguliste mustritega on kollektsioonide valikus ka 50ndate pin-upilikud lõiked (D&G) ning aksessuaarid nagu näiteks lilleõit meenutavad rannakübarad (Armani) ja värviliste plastmassraamidega kassisilmsed päikeseprillid (Moschino). Taasavastatult uudselt mõjuvad ka Donna Karani ja Lacoste’i ühes tükis ujumistrikood, mille ülaosadeks on T-särk, dekolteega topp, polosärk või vabalt puusale langev sidusega pluus.
Armani pin-up'ilikud ning ekstravagantsed lõikelahendused
Lacoste, suvi 2010
Vastukaaluks keha suhteliselt katvale retrole on suve teiseks trendiks napimast napimad väljalõigete ning ribadega trikood, mis ei kata keha suurt ei päikese ega pilkude eest. Seda moodsat liini esindavad oma kollektsioonidega eelkõige Armani, Michael Kors ning Emilio Pucci. Osalt kehavorme rõhutades, teisalt mingit osa kinnikattes mõjuvad need risti-rästi ribad seljas salapäraselt ning stiilselt. Rõivabränd Unique kasutab väljalõikeid aga kehale visuaalselt uudse ning ebatavalise vormi andmiseks, paigutades need lõikele silmale harjumatul viisil.
Retro ja kaasaeg kohtuvad Stella McCartney, Hussein Chalayani ning Derek Lam’i kollektsioonides, kus trikood meenutavad pigem kaunilõikelisi minikleite kui supelkostüüme ning Armani retrohõngulist lillmustrit ja lipsukesi täiendavad kaasaegsed disainilahendused. Ent kes pole huvitatud ei retrost ega ribadest, siis värskeid lahendusi võib leida ka klassikaliste ühes ja kahes tükis mudelite seast. Hooaja märksõnaks on elegantne naiselikkus. Eriliselt šikilt mõjub Diane Von Frustenberg’i diagonaalis üle ühe õla jooksev trikoodisain.
Diane Von Frustenberg, suvi 2010
